Bet ni vȯļ se toi, kis lekš järā, se vȯļ uks tagān un se a’rtiz uksta un tōž ši’llõ sōdõ un kizīz eņdž drougõ kä’dstõ: “Kus se piņ um sōnd?” Toi tämmõn kītiz tāgiž, ta äb tieda, kus um sōnd, voi um urgõn järā, laz tulgõ tämmõn abbõl, ku ta līb pagālam. Un se štants priekšnika pīliz ukš jūs sizal-pēd’õn, un uņt’apai ullõ-pēḑõn īrgiz zōigõ uks võțim ulzõ un īdõ kabal ōŗiz, laz laskõg täm si’llõ. Toi kītiz vastõ tämmõn, tāma ä või sōdõ: se zvēr um pand tä’mmõn pǟlõ nei-jen pūḑi, ku ta līb pagālam. Ni ta zōjgiz seda uksta kațki un siz sai võțim uldzõ. Ni ajīz käd le’b, tōž uks vādiļ tiedõ, siz se štants-priekšnika raḑļidz mȭkõks täm kä’d jära. Un sie eņts minuts atratstist tämmõn a’bbõl seis miestõ un võtist ne uņțapaid vi’zzõ. Un ta īž kītiz näntõn, kui tämmõn um vȯnd.   Kr 9 Lemp-lapin Gušt Ta um broutšõn mõtsõ pūd tagān. Vanā kēv um vȯnd. Ta um lǟnd mõtsõ un astõn pūzõ ilzõ. Nu, un ni ta raḑļõb oksad kațki. Ni tulab mõtsa-kaits jūrõ. Ni ta pīl’õb sie periz oksa pǟl un ra’ḑļõb tǟnda. Mõtsa-kaits kītõb, ku ta kǟb mǭzõ, ku raḑļõb sie oksa kațki. Bed Gušt äb usk sieda, ta set raḑļõb. Mõtsa-kaits lǟb je’ds-pēdiņ, un ni ta kǟb mō’zõ un dikți sarabūb eņšta. Ni ta ailõb mõtsa-kaitsõn tagan un kizūb mõtsa-kaits kä’dst: “Ku sina nei kovāl ūod, siz kīt kah, kunā ma kūolõb!” Mõtsā -kaits um kītõn: “Kui sin õbbi kolm kõrd pīerslõb, siz sa kūolõd jarā.”