»Sa mu’rtõd ī’dstī’d vä’ggi i’ļ munt ro’vz, « kītiz vastõ nai, istõs lemmõs tubās pī’emdiz ra’j pǟl. »Ne’i u’m, sa mu’rtõd vä’ggi i’ļ munt. Ä’b või loptõ ī’d kūldõ si’n rõkkõ i’ļ jõvād sõbrād vȯ’lmiz. Päp ka ne’i knaššõ ä’b rõkānd i’ļ sõbrād ku’bsõ pidāmiz kui sa, la’z ki’l ta jelāg mȯizõs ja pidāg piškīs suormsõ kuldizst sūormõkst.» »Või mēg ä’b võiksmõ piškīz Ants mä’d jū’rõ kutsõ, » kītiz Di’drõk nūoŗimi pūoga. »Ku joutõm Antsõ pīkstõb pūtõks, ta võib sīedõ pūol mi’n sandrokstõ. Ma võib andõ tä’mmõn eņtš vālda trušā ka.» »Mingi pūolmēļi pȯiški sa ūod!» ōŗiz Di’drõk. »Ma sugīd ä’b tīeda, mingi jõvām u’m sǭtõ sīnda skūolõ. Kui nǟ’dõb, sa ä’d ūo midēgõst oppõn. Või mīnda tōvaz, ku piški Ants tulks mä’d jū’rõ ja nǟks lemḑi tu’bbõ, mä’d jõ’vvõ sīemnaigõ, sūrdõ, tǟta kaffekannõ, tsukkõrt ja tǟta i’ļdžēmḑa rīstõ, ta võiks īedõ ka’ddõks. Bet ka’d u’m amā irmzi ažā, se võib jegāī’dtõ jõ’vvõ rištīngt jarā rikkõ. Minā u’m tä’m jõvā sõbrā, ma vȱidab, algõ Ants sǭgõ vīdõt skūndartimizõ. Si’z ve’l ku Ants tulks tǟnõ, ta võiks pallõ mi’n kä’dst mingiz pūnda jo’vḑi vȭlga pǟlõ, bet siedā ma ä’b või andõ. Sõbrād vȯ’lmi u’m ikš ažā ja jo’vd āt tegīž tuoi ažā, nēḑi ä’b või sie’ggõ. Või tōvaz, nänt sõnād tǟ’ntõksõn u’m sūr va’it: sieldõ ažā, ka ažādõn u’m sūr va’it.» »Kui knaššõ sa mūoštad rõkāndõ!» kītiz Di’drõk nai, va’llõs kaffen jū’rõ i’ļžemḑi, »siedā kūldsõ mi’nnõn sadābõd sīlmad vi’zzõ. Paldiņ u’m ne’i ī’ž, ne’i ku ma vȯlks lǭtõl.» »Pǟgiņ ro’vžti tī’ebõd jõ’vvõ, » kītiz vastõ Di’drõk, »bet vä’ggi veitõ ro’vžti rõkāndõbõd jõvīst. Sieldõ ažā, ku rõkāndõ ä’b ūo ne’i kievāmstiz ku tī’edõ. Rõkāndõ u’m ka pīentim ažā ku tīe.» Si’z ta va’imstiz vaņțļiz eņtš piškīz pūoga pǟlõ, kīen ētiz äbī. ta ei punīzõks ja kīņḑõld īrgizt vīerõ tē lõidõ. Siedā tä’mmõn ä’b või võttõ vigāks, ta vȯ’ļ ve’l piški.