Set le’žgõlizt kilālizt i’zt sǭtõ umīțīgid arū siedā i’m a’žžõ, ku rikāz Di’drõk mittõ kunāgid i’z ānda piškīz Antsõn ka midēgõst vastõ, la’z kil tä’mmõn a’mmõ viļļõ vȯ’ļ i’ļ arū. I’z või ka kītõ, ku piškīz Antsõn ī’dstī’d vȯlks lēba palā vȯnd. Bet Ants vȯ’ļ vä’ggi vȯndzi kūldõs Di’drõk rõkkõ i sõbrād višīstiz ku’bbõ pidāmiz, ja ku sõbrān e’žmõks u’m mu’rtõmõst i’ļ eņtš sõbrā ja pie’rrõ set ī’ž i’ļ eņtš. Ne’i piški Ants ke’i mie’rsõ kievād, sõ’vvõ, si’gži ja tä’mmõn i’z ūo mingizt ä’ddõ, ta eņtš lēba oalā pidīz. Bet ku tu’ļ tǭla, ja sõ’vvõ ve’jmi vȯ’ļ vȯnd piški, si’z set kõrd nǟlga īrgiz tǟnda pīkstõ. Set kõrd ta lekš ilmõ ȭ’dõgiži ma’ggõm. Vȯ’ļ jõvīst, a’ž vȯ’ļ mingi rūš na’ggõrz ja kūja lēba nukā. Di’drõk i’z kǟ’ tallõ Antsõ vaņțļõmõs ja ne’i Ants jelīz ikši’ggiņ. «Ma ni ä’b ūo kōgiņ piškīz Ants jūsõ vȯnd, » Di’drõk alz tallõ kītiz eņtš naizõn. «Mūnda rištīng tǭ’b vȱlda ikši’ggiņ ja ä’b tǭ, ku tä’m ukši vǭrštõb. Seļļizt āt mi’n mõtkõd i sõbrād vȯ’lmiz, ja ma sieldõ tīedab, ku se ne’i u’m tuo’ž. Ma vȯ’dlõb kievādtõ, si’z ma lǟ’b tǟnda vaņțļõm. Si’z ta võib andõ mi’nnõn mingiz kalā. Se tīeb tä’m vȯndzizõks.» »Sa mu’rtõd ī’dstī’d vä’ggi i’ļ munt ro’vz, « kītiz vastõ nai, istõs lemmõs tubās pī’emdiz ra’j pǟl. »Ne’i u’m, sa mu’rtõd vä’ggi i’ļ munt. Ä’b või loptõ ī’d kūldõ si’n rõkkõ i’ļ jõvād sõbrād vȯ’lmiz. Päp ka ne’i knaššõ ä’b rõkānd i’ļ sõbrād ku’bsõ pidāmiz kui sa, la’z ki’l ta jelāg mȯizõs ja pidāg piškīs suormsõ kuldizst sūormõkst.» »Või mēg ä’b võiksmõ piškīz Ants mä’d jū’rõ kutsõ, » kītiz Di’drõk nūoŗimi pūoga. »Ku joutõm Antsõ pīkstõb pūtõks, ta võib sīedõ pūol mi’n sandrokstõ. Ma võib andõ tä’mmõn eņtš vālda trušā ka.»