Ne neitsõd āt andõnd ka, laz ta piezõg. Nei ta um kūlõn, ku vīed ald ikš ēļ tämmõn um kītõn: “Või sa pietād, või sa äd pietā?” Ta um mõtlõn: kītõmõst tota, ku ta äb pietā. Nei se um kītõn: “No jah, siz kīt, mis sa ūod, või neitst agā agā nai?” Ta um kītõn, neitst. Un ta um breḑḑõn aigõ, se kēņigneitst. Nei ne āt nuopiezzõnd eņtš ōrõnd un lǟnõd nīnõ tāgiž. Palǟnd tuoi, ka vēl äb ūo lǟnd. Seļļõzt sūrd sīlmad āt võnnõd ku sūr brūzkațļād, un andõn labrītõ, kis sǟl sīedõ um tīend sīe neitstõn un kizzõn, või kēņigtidār um kuonnõ. Ta um kītõn, ku um. Nei neitst um ruoikõn, ōrõnd aššõ tuoizt sälgõ un tund un kädūdõks pand eņtš rippõ. Īd jūonkõks nūoŗizānd kadūb jarā. Ūška magūb tūrsõ. Nei nuosīenõd bruokst, ūška um kītõn, ku ta tulāb ȭdõn tāgiž. Attund ȭdõg - ūška tubās sizāl. Bet tämmõn kōgiņ äb ūo emīņ kēmõst - āigast un kūž kūdõ - un siz ta täm võtāb pa naizõks.
