Siz um seļļi strēk vȯnd. Nei at suggõnd neijen knaššõd tubād, amād at vȯnnõd pūstõ. Kalāmīez um võttõn eņtš piškõst ärmōnikõd un irgõn spēļõ. Nei ta um nǟnd, ku tulāb se brūț ši’zzõl un kutsūb täm siemõ. Ta um lǟnd. Amād ažād at vȯnnõd pūstõ: tarīļḑ un gaffõld un kōjd un tikkiž. Ne at nosīenõd nei se mīez um kītõn, kis täm um tuond: “Nu ja kōzgõnd lībõd loptõd. Ma sin vīb tāgiž laijõ.” Neiku se mīez um kītõn nēḑi sõ’ņḑi, nei um tund brūț šizzõl un škinkõn kalāmīen sīlmadō’rõn. Mīez um võttõn un vīnd täm laijõ. Kalāmīez um nustõn munt kalāmīed ildzõ un um kītõn: “Va, ma vȯļ mier kōzgiņiš, nǟd, mis ma sai škinkõ! Sīe min brūț ī’ž škīnkõz.” Nei ne at vieddõnd võrgõd uldzõ, un um vȯnd ka kaļḑi, ku tšäbikšõn ī’d. Ne at tunnõd aigõ. Se mīez um nä’gțõn amād ro’vstõn siedā sīlmad-ōrõnt, mis tämmõn um miersõ kōzgiņiš šōnd škinktõd. Un se sīlmadō’rõn um vȯnd seļļi: äb ta ūo nuoku’llõn, äb ta ūo mustāks iend, um võind pū’stõ kuijen tō’b. V 51
