Freilen um kītõn, ku ta sīedõ andõ võib, bet laz tämmõn isäbțõg. Jōņ um kītõn: “Se äb ūo mittõ midēgõst. Tund kīela kakštuoistõn. Jōņ um kūlõn, ku ikš broutšõb. Jōņ um võttõn un broutšõn õbīz kuodāj un kutšõr um lǟnd eļļõ. Ta um lǟnd sīe ikštuoistõnõz īe. Un sīe kurēn āt vȯnnõd ikštuoistõn pǟdõ un ikštuoistõn õbīzt. Jōņ um võttõn ne ikštuoistõn õbīzt un broutšõn kuodāj. Un sīe reiz sīe kurēn um vȯnd kakštuoistõn pǟdõ un kakštuoistõn õbīzt. Kurē um vieddõn. Nei Jōņ um võttõn eņtš jālgast īd sōpkõ un eitõn pids kēnig nīnõ, neku kēnig nīnõn ikš pūol katūkst järā. Bet freilõn äb ūo vel virgõ sōnd.