Un siz ne, ku ne perinaist lekšti järandiz-vaņ, ne lekšt tubbõ siem, tuld voļți laigald notiedõd – siz, se kis sie jālgaks potkastiz laigald, siz se tuļ irgiz kītõ toiz tuļļõn, ku tämmõn um zǟl ku tǟnda um potkastõn jālgaks, um seļļi rumaļi se perinai, ku tämmõn um zǟl suggõn, mis ta laz tieg tämmõn ku toizõn um nei knaššõ kītõn “Kristõz ārmaz-Jē!” Un nei se toi tuļ um kītõn tämmõn vastõ: “Sinnõn um zǟl, mis sa az tieg? – ast katuksõ!” Un nei toiz pǟvan pallõn järandis lupatnarmõks. Se koda äb uo pallõn, tämmõn mingi mū jel āita aga aga mis voļ pallõn, algõ ta nei tieg jembit, laz oppõg knaššõ jelam. “Vai sin um zǟl, sa äd tieda, mis az tiegõ? – asta katuksõ tämmõn, kil ta siz opub!” Vanast ju tikkiž at rikandõnõd – ibbi um pūd, bībõls kītõb. (338)