Sieda min ǟma nei vešprāigal nei alz kītiz lapstõn. Vanast vaņ iz uo selliz pītidi neiku paldiņ, siz kuok tǟnkiz kuoda laggist māz, sǟl voļ kațļa tutkamõs. Un ku ne voļti ni sakietõnõd (siz voļ ju jennõ naiži īds kuodaskubs, siz voļ pālkaliži, un siz ku ne at vonnõd nokietõnõd) , siz um se juva nai kis um vond, se um uttõn tul tunglõ un tiend sie tul laigald, laz ta vistõg jära, algõ ta palag jembit. Un siz ta (u) m tiend kädkõks rišt nei tuglõks, tunglõz käds um tiend un kītõn: “Kristõ ārmažjē, pīl sa minnõn jūs, algõ minnõn tulstõ mingist slikțõ minnõn nuosuggõg!” Un siz se toi nai tägiz um potkastõn jālgaks laigald sie tul un siz vel jālgaks voļ nuobissõn tunglõd laigald jega īd īž puolõ, laz ne algõ palagõd jembit. Un siz ne, ku ne perinaist lekšti järandiz-vaņ, ne lekšt tubbõ siem, tuld voļți laigald notiedõd – siz, se kis sie jālgaks potkastiz laigald, siz se tuļ irgiz kītõ toiz tuļļõn, ku tämmõn um zǟl ku tǟnda um potkastõn jālgaks, um seļļi rumaļi se perinai, ku tämmõn um zǟl suggõn, mis ta laz tieg tämmõn ku toizõn um nei knaššõ kītõn “Kristõz ārmaz-Jē!” Un nei se toi tuļ um kītõn tämmõn vastõ: “Sinnõn um zǟl, mis sa az tieg? – ast katuksõ!” Un nei toiz pǟvan pallõn järandis lupatnarmõks. Se koda äb uo pallõn, tämmõn mingi mū jel āita aga aga mis voļ pallõn, algõ ta nei tieg jembit, laz oppõg knaššõ jelam. “Vai sin um zǟl, sa äd tieda, mis az tiegõ? – asta katuksõ tämmõn, kil ta siz opub!” Vanast ju tikkiž at rikandõnõd – ibbi um pūd, bībõls kītõb.
