»Se mi’nnõn vä’ggi pȯdūb, » kītiz piški Ants, ȭŗõs uņīži siļmi ja eitõs kat pǟldõ jarā, »bet ma vȯ’ļ ne’i jarā vä’zzõn, ku ma mõtliz set lītiz āiga ma’ggõn. Või sa tīedad, ku ma ne’i kūldõb līndõd lōlamizt, ne’i ku ma pūolu’nsõ ni kūliz, si’z mi’nnõn pie’rrõ lǟ’b tīe paŗīmstiz je’ddõpē’ḑõn.» »Jõvīst u’m, vȯlkõ se ni ne’i, kītiz Di’drõk, , silāstõs piškīz Antsõn pȯskõ. »Tu’l ja parānt mi’n āita katūks.» Joutõm piški Ants tikīz vä’ggi mie’rrõ, kus ta set päuvõ i’z ūo vȯnd, bet ta i’z kīt Di’drõkõn midēgõst vastõ, sīestõ ku se vȯ’ļ tä’m ne’i jõvā sõbrā. »Sa mõtlõd, se ä’b ūo mi’n pūolstõ jõvīst, a’ž ma kītõb, ku mi’nnõn ä’b ūo aigõ», ta kītiz ārga īelkõks. »Tuo’d pierāst ne’i u’m, » kītiz Di’drõk. »Ma mõtlõb, ku ä’b ūo je’nnõ si’n kä’dst tǭ’dõt, a’ž ve’l arrõb siedā, ku ma āndab si’nnõn eņtš loḑā. A’ž sa ä’d tǭ’, si’z ma lǟ’b ja tīeb ī’ž.»
