Ētiz jõbā ämārõks, ku ma sai Tsälmõtõ. Jõbā kougõnd tūndiz mõtsā palāmiz kardõ. Tu’ļ ve’l palīz. So’v ke’i ilzõpēḑõn ne’i ku kuordi, si’ņņi tȭlpa. Kui je’nnõ set sȭitiz, ma rūoikiz tu’lna’igõ. Ni set ma pa’ņ tǟ’dõl, ku mi’n ä’b ūo mitī’tõ rīstõ ī’ņõz, missõks sǭks jo’ugstõ vieta. E’žmõks ma kǭļiz kandõ kǭmalõks. Bet si’z rabāgiz mīelõ jõvā nõ’v – kandõ vietā kibārõks. Ī’dstī’d ma vaņtļiz amā immar, võ set ä’b tu’l mõtsā kaits. Ma jemīņ sieldõ ä’b mǟdlõ, võ sai ka tu’l a’mnä’mmiz jarā kistāntõm agā agā ä’b. Set siedā kil ma ve’l mǟdlõb, ku īrgiz īedõ pi’mdõks ja mi’nnõn ētiz vä’ggi irm. Ne’i ī’ž kui tund ma rūoikiz tegīž kuodāj. Sīe ȭ’dõn mittõ ȭ’digist ka i’zt maitsõt ja kōgiņ aigõ i’z tu’l u’ņ. Amā āiga ma mõtliz i’ļ sīe, ku set tu’ļ ä’b lǟ’ mõtsõ...