Pivādõks vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ ūdtõt sūrdkakūd ja ja’mdi pūolni’zzi lēba. Nēšti eņtšist ja’mdist pūolnizīst jo’všti ǟma vȯ’ļ ūdõn peppõrkokīdi ka. Ni vȯļtõ õigizt taļšpivād: kūzõ vȯ’ļ, kīņḑõld vȯļț, kakīdi ja peppõrkokīdi ka vȯ’ļ. Mis si’z ve’l võiž tǭ’dõ? Ȭ’dõn, ku amād vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ pie’zzõnd ja vie’ddõnd pū’dõd sērkõd, ǟma pa’ņ pivād ȭ’digizt lōda pǟlõ. Sǟ’lõ vȯ’ļ lešti, kuppõnt semḑi, vȭita, zaptõ ja kakīdi. Või, või, kui se tikkiž maitsiz! Pie’rrõ, ku ei pi’mdõks, a’ltizmõ kūzõ palām. Kui knaššõ se vȯ’ļ puskāntõt: oksīs vȯļțõ vāldad kīņḑõld, umārd, kringiļd ja papīerist võrgõd. Ja amā sūr rȭm vȯ’ļ sīestõ, ku sǟ’lõ vȯ’ļ tikkiž eņtš tī’edõt. Kīņḑõld vȯļtõ pigā ne’i ī’ž jõvād, a’ž set i’zt ūotõ paŗīmõd, ku vȯstõt. – Ne palīztõ pǟgiņ kōgim. Rǭz kil pōkizt pa’llõs. Vanāǟma kītiz, ku se vȯļļi sīestõ, ku ne ä’b vȯļļid jõvīst kūjad. Kūzõ jūsõ lōlizmõ taļšpivād lōlidi. Va’ildõst seimõ umāŗi ja peppõrkokīdi, ja ne maitsizt ne’iī’ž jõvīst ku pīenist jo’všti ūdtõt. Kūzõ jūsõ vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ amād kǭrand ro’vz. Ka nänt siļmši võiž nǟ’dõ pivād rȭmõ. Ne’i īˇ’ž ka va’nbiztõn vȯ’ļ rȭm i’ļ mä’d lōlõd ja ne’i rikkõd taļšpivād. Perīzõks, ku vȯ’ļmõ loulõnd jubā pǟgiņ taļšpivād lōlidi, ma võtīz eņtš ēstikīel Okkas „Aabits“ ja lōliz sǟldõ ēstikīelkõks „Oh jõulupuu.“ Ku vȯ’ļmõ tikkiž eņtš lōlõd ja lūold je’ddõ kandõnd, si’z sūrd ro’vz īrgizt eņtš va’ilõ nīžõ, kui si’z ja si’z taļšpivād u’m vȯnd. La’z kil jegāī’dõn vȯ’ļ tuoisti nīž, si’z lopāndõks pigā amādõn vȯ’ļ īti: vanāst ne āigad vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ paŗīmõd. Ne’i vȯ’dlizmõ vagās rȭmsõ taļšpi’vḑi. Ja minā paldiņ võib kītõ: si’z vȯ’ļ kil knašīm ja paŗīmstiz ku paldiņ.