Sīe si’gži tapīz mǭ’zõ mä’d vanā nī’emõ ja ne’i si’z vȯ’ļ sūrjelāj ra’zzõ. – Ī’d ȭ’dõg vanāǟma īrgiz va’llõ kīņḑiļi. Ta sulātiz ra’zzõ ja valīz sīe seļļizõ la’igõ lemḑiksõ, kus vȯ’ļ sizāl tuļīzt vietā. Vie’d i’zzõl, kui vanāǟma sēļțiz, valāji sīestõ, ku si’z ä’b vȯļļi rǭz kīņḑõld pierāst ra’zzõ draigõmõst ja sǭji ka paŗīmstiz valāmiz jū’rõ. Vāņ, razā umīțigid zēļgõb vie’d pǟlõ. – Daktīdi ta te’i paklist lāngast. Ku ni tikkiž ne’i vȯ’ļ vaļmõz, si’z īrgiz ī’ž kīņḑõld valāmi. – Siedā mi kil valāmizõks ä’b või nuttõ, paŗīmstiz kastāmizõks. Vanāǟma kastīz lānga razā si’zzõl ja pa’ņ, la’z jū’rõ akkõn razā kōgõg, si’z tei ne’iī’ž ūdstiz, koņtš lānga immar vȯļ kōgõn kīņḑõl jamdit ra’zzõ. Ni vȯ’ļ kīņḑõl vaļmõz. Siedā vītõ ta tei pǭrkimgõn kīņḑõlt. Ne ni kil i’zt ūotõ ne’i knaššõd ku būoḑštõ vȯstõt, bet – joutõm, kui võib; rikāz, kui tǭ’b. Ni vȯ’ļ jubā lūotõks, ku sǭmõ kūzõ. Ǟma ve’l opātiz īedõ papīerist seļļiži võrgidi, mis võib pānda kūzõ oksīs knašš õmõks. Ja ī’d ȭ’dõn tațți vȯ’ļ tūond kūzõ ka. Se vȯ’ļ knaš, ī’tizt oksādõks kūzõ ladā. Oksīs vȯ’ļ pǟgiņ knašīdi kä’bḑi. Ne vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ ilā pandõt knaššõmõd. Pivād pūolpǟvan lekšmõ pa’grõbõna’ggiri sǭmõ. Si’z izā võtīz pa’grõb pi’mdõst nūrkast ī’d kast ka ulzõ. Set si’z, ku sīe tuoi tu’bbõ ja tei vāldiņ, mēg saimõ tieutõ, ku sǟ’l āt umārd. Nänt va’nbizt vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ pannõd taļšpivād pierāst jarā, ne’i ku mēg lapst sugīd i’z tīedam. Võib vȱlda, ku ne jubā a’mni’ggõks vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ il kūzõ mõtlõnd. Pivādõks vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ ūdtõt sūrdkakūd ja ja’mdi pūolni’zzi lēba. Nēšti eņtšist ja’mdist pūolnizīst jo’všti ǟma vȯ’ļ ūdõn peppõrkokīdi ka. Ni vȯļtõ õigizt taļšpivād: kūzõ vȯ’ļ, kīņḑõld vȯļț, kakīdi ja peppõrkokīdi ka vȯ’ļ. Mis si’z ve’l võiž tǭ’dõ? Ȭ’dõn, ku amād vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ pie’zzõnd ja vie’ddõnd pū’dõd sērkõd, ǟma pa’ņ pivād ȭ’digizt lōda pǟlõ. Sǟ’lõ vȯ’ļ lešti, kuppõnt semḑi, vȭita, zaptõ ja kakīdi. Või, või, kui se tikkiž maitsiz! Pie’rrõ, ku ei pi’mdõks, a’ltizmõ kūzõ palām. Kui knaššõ se vȯ’ļ puskāntõt: oksīs vȯļțõ vāldad kīņḑõld, umārd, kringiļd ja papīerist võrgõd. Ja amā sūr rȭm vȯ’ļ sīestõ, ku sǟ’lõ vȯ’ļ tikkiž eņtš tī’edõt. Kīņḑõld vȯļtõ pigā ne’i ī’ž jõvād, a’ž set i’zt ūotõ paŗīmõd, ku vȯstõt. – Ne palīztõ pǟgiņ kōgim. Rǭz kil pōkizt pa’llõs. Vanāǟma kītiz, ku se vȯļļi sīestõ, ku ne ä’b vȯļļid jõvīst kūjad. Kūzõ jūsõ lōlizmõ taļšpivād lōlidi. Va’ildõst seimõ umāŗi ja peppõrkokīdi, ja ne maitsizt ne’iī’ž jõvīst ku pīenist jo’všti ūdtõt. Kūzõ jūsõ vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ amād kǭrand ro’vz. Ka nänt siļmši võiž nǟ’dõ pivād rȭmõ. Ne’i īˇ’ž ka va’nbiztõn vȯ’ļ rȭm i’ļ mä’d lōlõd ja ne’i rikkõd taļšpivād. Perīzõks, ku vȯ’ļmõ loulõnd jubā pǟgiņ taļšpivād lōlidi, ma võtīz eņtš ēstikīel Okkas „Aabits“ ja lōliz sǟldõ ēstikīelkõks „Oh jõulupuu.“