Kui ma vȯļ kūoršindpūstiji. Ma neiz tämīezõ imliz unnägū. Ma vȯļ kūoršindpūstiji. Pīliz kuordiz, kuordiz, setmiņ tōžlimiz kuodā kūoršiņ tutkāmõs. Tūndiz eņtšsuglizt veržimizt sidām all, seļļizt nemē siz, ku äl lǟb väggõ kuordõl. Rovz īel pǟl pāistizt piškīzt nemē pipād ja autod izt ūot sūŗimõd min mängautost. Kougõn jālgab tagān ma neiz lagdidi nūrmidi ja siņlikizt mõtsõ. Vȯļ knaš vaņtlõ. Minnõn vȯļt novgizt ōrõnd sǟlgas ja novgi kibār pǟs. Siksnõ vail vȯļ minnõn sūr novgõdkōj. Ma laskīz oksīzt lūdõ novgiz kieudtutkāmõs lougõ libštõm kuoršiņ mustõ kurkõ. Lūdõ kilgs vȯļ lǟlam roudi būmba, mis täm kīskiz alā. Siz ma īrgiz lūdõ tegīž ilzõ tõmbõ. Äkīstiz ma tūndiz, ku kūoršin vȯlks nemē ällõn. Ma īrgiz lommõ ja piḑīm pigātagā mōzõ sadām. Ōŗiz ja sai virgõ. “Mis sin vigā um?” kizīz jemā.