Rouž eiti pa vīlkatõksõks. Ükš um vond selli va jūri (~jūŗi) , perimiez vond. Tämmõn um vond pos kah. Un ta (u) m sātõn entš pois mõtsõ pūḑi raḑļõm. Un ta īž um iend kuodaj. Ku pois um lǟnd mõtsõ, perimiez vond sǟl ju jeds. Ni toiz uomõg pois vodlõn, kui ta sāb jeds sīnõ. Sǟl um vond riekaigas vana kand. Perimiez eitõn kolm kõrd üļ pǟ – nei vond vīlkatõks sud nāgõ sǟlgas, un ailõn sīn, kus poisõn um pūḑi raḑļõmist. Ni toiz uomõg pois ka ētab kolm kõrd – ta ka um iend vīlkatõksõks. Bet ta äb uo sānd jära jembit. Un va Jūŗi pieksõn sieda poisõ vägi, ku ta um pa suduks iend. Un siz vīnd pois kand jūr, laz ētag kolm kõrd üļ pǟ, - siz vond nāgõ sǟlgast jära. Ni va Jūŗi um kītõn: “Ni sin tutkam līb!” Ku pois um lǟnd mõtsõ, va Jūŗi um tādõn tūlda (~tund) täm jūr. Pois kītõn: “Tul, tul, va Jūŗi, ma sīnda tund!” – Jūŗi kierõn taggiž, lǟnd eņtš kand jūr un eitõn eņtš nāgõ sǟlgast mā un lǟnd poisõn jūrõ un kītõn: “Ku sa mīnda tūndud, siz ma midagid sinnõn äb või tiedõ.”   (374) Pz-10