Omand on see, mis on minu enese. U’mmistõks u’m se, mis u’m mi’n eņtš.
Nad rääkisid isekeskis mereleminekust. Ne rõkāndizt eņtšva’il i’ļ mie’rrõ lē’miz (~ mie’rrõ lē’mizõst).
Egas ta seda teadnud. Ta umīț siedā i’z tīeda.
Nüüd oli ometi õige sild. Ni vȯ’ļ u’mmõtigid õigi sīlda.
Ma ometi sulle ütlesin, aga sa ei kuulnud. Ma u’mmit si’nnõn kītiz, bet sa i’zt kūl.
hea õnne peale jõvā vȯn pǟlõ
Kas heast õnnest halva õnneni on pikk tee? Või jõvāst vȯnstõ ä’bjõvā vȯn sǭņ u’m pitkā riek?
Õnne oodatakse kui valget laeva. Vȯnnõ vȯ’dlõb ne’iku valdõ kuo’igõ.
Inimene on hädas, kui on hirm. Rištīng u’m ädās, ku u’m irm.
Nüüd alles on häda. Ni set u’m ädā.
Ma nüüd olen hädas. Ma ni u’m ädās.
Ta pääses suurest hädast. Ta päzīz sūrstõ ädāst.
Õnnetus ei hüüa tulles. Ädā ä’b tu’l ouŗõs.
Merel juhtus õnnetus. Mie’r pǟl sugīz ädā.
õhtupoole ööd ȭ’dõgspūol īedõ
hommikupoole ööd ūomõgpūol īedõ
Siis tuleb jälle see must pikk öö. Si’z līb se mustā pitkā īe tegīž.
Ma magasin öö tema juures. Ma magīz tä’m jūsõ i’ļ īe.
Nad on nagu öö ja päev, üks on va juhm, teine on selge peaga. Ne attõ ne’iku īe ja pǟva, ikš u’m va sangdõ, tuoi sieldõ.
ootab nagu hommikupäikest vȯ’dlõb ne’iku ūomõg päuvõ
Mis siis enam oodata. Mis si’z jemīņ vȯ’dlõ.
Ta ei oota sugugi. Ta ä’b vȯ’dlõ sugīd.
Ta ootab last, et tal tuleb. Ta vȯ’dlõb lapstā, ku tä’mmõn līb.
Ta ootab last [~ toonekurge]. Ta vȯ’dlõb pivālindõ.
