Sõnād

ā ä ǟ č ē ģ ī ķ ļ ņ ō ȯ ȱ ǭ õ ȭ ö ŗ š ț ū ž ü

Redzami 2401 - 2424 no 4465 šķirkļiem

omamoodi
  eņtš|vīțõ adv
(omamoodi, iseviisi)
						
omand
  eņtšõm s
(omand, valdus)

Ta tuli oma omandisse.   Ta tu’ļ eņtš eņtšõmõ.

						
omand
  umīstõks, u’mmistõks s
(omand)

Omand on see, mis on minu enese.   U’mmistõks u’m se, mis u’m mi’n eņtš.

						
omandada
  u’mmistõ vt
(omandada)
						
omane
  eņtši adj
(omane, iseloomulik)
						
omanik
  u’mmiznikā s
(omanik)

Paadi omanik heitis kolm võrku.   Lǭja u’mmiznikā ētiz kuolm vȭrta.

						
omapärane
  eņtš|vīți adj
(erisugune, omapärane)

erisugune hoone   eņtšvīți je’l

erisugune elu   eņtšvīți jelāmi

						
omavahel
  eņtš|va’il adv
(isekeskis, omavahel)

Nad rääkisid isekeskis mereleminekust.   Ne rõkāndizt eņtšva’il i’ļ mie’rrõ lē’miz (~ mie’rrõ lē’mizõst).

						
omavaheline
  eņtš|va’ili adj
(omavaheline)
						
ometi
  umīț, u’mmõtigid adv
(ometi, siiski)

Egas ta seda teadnud.   Ta umīț siedā i’z tīeda.

Nüüd oli ometi õige sild.   Ni vȯ’ļ u’mmõtigid õigi sīlda.

						
ometi
  u’mmit, je’l adv
(ometi)

Ma ometi sulle ütlesin, aga sa ei kuulnud.   Ma u’mmit si’nnõn kītiz, bet sa i’zt kūl.

						
õmmelda
  umblõ vt
(õmmelda)

külge õmmelda   jū’rõ umblõ

						
õnn
  vȯņ s
(õnn)

hea õnne peale   jõvā vȯn pǟlõ

Kas heast õnnest halva õnneni on pikk tee?   Või jõvāst vȯnstõ ä’bjõvā vȯn sǭņ u’m pitkā riek?

Õnne oodatakse kui valget laeva.   Vȯnnõ vȯ’dlõb ne’iku valdõ kuo’igõ.

						
õnnelik
  vȯndzi adj
(õnnelik)

Seekord ta oli õnnelik.   Sīekõrd ta vȯ’ļ vȯndzi.

						
õnnestuda
(a)   vȯņštõ vi
(õnnestuda, laabuda)

Õnnestus ära põgeneda.   Vȯņštiz jarā urgõ.

See töö õnnestus.   Se tīe vȯņštiz.

(b)   vȯņštõ vi
(õnnestuda, näkata)

Sul õnnestub, sa oled õnnelik.   Sa vȯņštõd, sa ūod vȯndzi.

Sul õnnestub, kõigil ei õnnestu.   Si’nnõn vȯņštõb, amādõn ä’b vȯņšt.

						
õnnetu
  ä’b|vȯndzi adj
(õnnetu)
						
õnnetus
(a)   ädā s
(häda, õnnetus)

Inimene on hädas, kui on hirm.   Rištīng u’m ädās, ku u’m irm.

Nüüd alles on häda.   Ni set u’m ädā.

Ma nüüd olen hädas.   Ma ni u’m ädās.

Ta pääses suurest hädast.   Ta päzīz sūrstõ ädāst.

Õnnetus ei hüüa tulles.   Ädā ä’b tu’l ouŗõs.

Merel juhtus õnnetus.   Mie’r pǟl sugīz ädā.

(b)   ädā|ažā s
(õnnetus, õnnetusjuhtum)
(c)   ä’b|vȯņ s
(ebaõnn, õnnetus, ebaõnnestumine)
(d)   pūošt s
(hukatus, õnnetus)
						
õnnitleda
  vȯnnõ tarmõ v com
(õnnitleda, õnne soovida)
						
õnnitlus
  vȯnnõ tarmimi fras
(õnnitlus, õnnitlemine)
						
onu
(a)   izā|ve’ļ s
(lell, onu)
(b)   jemā|ve’ļ s
(emavend, onu)
(c)   sūr|ve’ļki s
(onu)
						
öö
  īe s
(öö)

õhtupoole ööd   ȭ’dõgspūol īedõ

hommikupoole ööd   ūomõgpūol īedõ

Siis tuleb jälle see must pikk öö.   Si’z līb se mustā pitkā īe tegīž.

Ma magasin öö tema juures.   Ma magīz tä’m jūsõ i’ļ īe.

Nad on nagu öö ja päev, üks on va juhm, teine on selge peaga.   Ne attõ ne’iku īe ja pǟva, ikš u’m va sangdõ, tuoi sieldõ.

						
oo
  ō intj
(oo)
						
ööbida
  iļ īe īedõ v com
(ööbida)
						
oodata
  vȯ’dlõ vt
(oodata)

ootab nagu hommikupäikest   vȯ’dlõb ne’iku ūomõg päuvõ

Mis siis enam oodata.   Mis si’z jemīņ vȯ’dlõ.

Ta ei oota sugugi.   Ta ä’b vȯ’dlõ sugīd.

Ta ootab last, et tal tuleb.   Ta vȯ’dlõb lapstā, ku tä’mmõn līb.

Ta ootab last [~ toonekurge].   Ta vȯ’dlõb pivālindõ.

						
ookean
  okeān s
(ookean)
						

Redzami 2401 - 2424 no 4465 šķirkļiem