nagu näha neme nǟ’b
näost näkku näha palgstõ palgõ nǟ’dõ
und näha ūnda nǟ’dõ
vaeva näha vaijõ nǟ’dõ
Head silmad, selgesti näeb nagu kassipoeg. Jõvād sīlmad, sieldõ nǟb ne’iku kašpūoga.
Ma nägin seda selgelt oma silmaga. Ma sieldõ neiz siedā eņtš sīlmaks.
Eks näe! Sǭb nǟ’dõ!
nahka (~ nahku) parkida nǭ’gõ (~ nǭ’gidi) gērõ
nahka tammetada nǭ’gõ tǭmiņtõ
laiselda, nahka vedada ~ nahka venitada nǭ’gõ vien’tõ
oma nahka hoida eņtš nǭ’gõ vȯidõ
kas või nahast välja pugeda kas või nǭ’gõst ulzõ pu’ggõ
Paljas nahk hoiab luud koos. Pǭļaz nǭ’gõ pidāb lūd ku’bsõ.
Kingsepad vedasid nahka liistu peal. Kengšepād vie’ntizt nǭ’gõ lāista pǟl.
Ma annan talle naha peale. Ma āndab tä’mmõn nǭ’gõ pǟlõ.
Ma teen ta naha tuliseks. Ma tī’eb tä’m nǭ’gõ tuļīzõks.
Nahavenitamine on laisklemine. Nǭ’gõ vie’ntimi u’m lāškantimi.
Nahk võetakse maha. Nǭ’gõ võtāb jarā.
nähtav osa nǟ’dõb ja’g
nähtaval olla nǟ’dõb vȱlda
nähtavale tulla nǟ’dõbõks sǭdõ
siit on näha, et... sīḑšt u’m nǟ’dõb, ku...
See on näha nagu peo peal. Se u’m nǟ’dõb ne’iku pi’v pǟlõ.
mulle näib, et… mi’nnõn nä’gțõb, ku…
Ta näib haige olevat Ta nä’gțõb rujā vȯlmõ.
Näib, et ta enam ei tule. Nä’gțõb, ku ta jemīņ ä’b tu’l.
üles näidata ~ esitada ~ avaldada i’lzõ nä’gțõ
teed näidata riekkõ nä’gțõ
tähelepanu osutada tǟ’dõlpa’nmizt nä’gțõ
käega osutada kä’dkõks nä’gțõ
Ta näitab oma keelt. Ta nä’gțõb eņtš kīeldõ.
Õpetaja näitas kaardil seda jõge. Opātiji nä’gțiz kǭrtõ pǟl siedā jo’ugõ.
Ta näitab sõrmega teed. Ta nä’gțõb suormkõks riekkõ.
Küll ma sulle näitan! Kil ma si’nnõn nä’gțõb!
naist võtta nāizta võttõ
oma naisest (~ mehest) lahutada eņtš naistõ (~ mī’estõ) la’ggõ
Ta tahab seda neiut naiseks. Ta tǭ’b siedā neitstõ nāizõks.
Tõlkija on teinud ka uusi sõnu, näiteks palkõ, oppiji, täudnig. Tulkiji u’m tī’end ka ūži sõņdi, nä’gțõbõks, palkõ, oppiji, täudnig.
näljas olla nǟlgas vȱlda
nälga surra nälgõ kūolõ
Nälg õpetab palveid. Nǟlga opātõb pǭţiri.
Ablas on näljas. Nägāļi u’m nǟlgas.
Inimene on näljas nagu hunt (~ koer). Rištīng u’m nǟlgas ne’iku su’ž (~ pi’ņ).
Olen nii palju näljas, et sööksin ka hundi ära. Ne’i je’n u’m nǟlgasõ, ku ma sīeks su’d ka jarā.
nalja teha naļļõ tī’edõ
naljapärast nǭļa pierāst
naljaks pidada nǭļaks pi’ddõ
Nali jääb naljaks. Nǭļa īeb nǭļaks.
See on selline ilus nali. Se u’m seļļi knaš nǭļa.
Ta nalja ei mõistnud. Ta naļļõ i’z mūošta.
erisugune inimene eņtšvīți rištīng
imelik inimene eņtšvīți rištīng
Sellist imelikku inimest ei ole nähtud. Seļļi eņtšvīți rištīng ä’b ūo nǟ’dõd.
Sellist imelikku inimest ma ei ole näinud. Seļļizt eņtšvīțizt rištīngt ma ä’b ūo nǟnd.
Kui nii napilt oli leiba, kus siis võis olla mingit rikkust. A’ž ne’i kitsāstiz vȯ’ļ lēbaks, kus si’z võiž vȱlda mingizt rikūzt.
Ma sain vaevalt kingad jalga, kui ma pidin jooksma. Ma knappõ set sai kǟngad jalgõ, ku mi’nnõn vȯ’ļ a’ilõmõst.
Riided on väiksed. Ǭ’rõnd at knappõd.
Mu riided on väikseks jäänud. Mi’n ǭ’rõnd at knappõks īenõd.
Napp võib olla see, mida minu kätte ei jätku. Knap võib vȱlda se, mis ä’b täud mi’n kä’ddõ.
sõrmede peal [~ üles] lugeda sūormõd pǟl lu’ggõ
näppude peale vaadata sūormõd pǟlõ vaņțlõ
läbi sõrmede vaadata le’b sūormõd vaņțlõ
tunda nagu oma viit sõrme tundõ nemē eņtš vītõ suormõ
näpuga näidata suormkõks nä’gţõ
Sõrmed: pöial, nimetissõrm, keskmine, nimetu (~ kullakandja), väike Ants Sūormõd: pēgal, e’ḑḑisuoŗm, sidāmi, ni’mtimi (~ kūldakāndaji), piški-Ants.
Tal on pikad näpud. Tä’mmõn at pitkād sūormõd.
Tal pole näpud puhtad. Tä’mmõn ä’b ūot sūormõd pū’dõd.
Näpud sügelevad töö järel. Sūormõd sõ’vlõbõd tīe tagān.
Tal sõrmed sügelevad, et ei anna teisele rahu. Tä’mmõn sūormõd sõ’vlõbõd, ku ä’b ānda tuoizõn armõ.
Ta ei liigutanud sõrmegi. Ta i’z liktā mittõ suormõ.
Ta mitte sõrme[ga]gi minu külge ei puutu. Ta mittõ suormõ mi’nnõn jū’rõ ä’b pūt.
Saab ka leiba näppida tükikeste kaupa, nii sõrmedega näppida ja suhu pista endale; näpib ka mingit rohtu; kui on väike rohi, öeldakse, et lambad näpivad rohtu. Võib ka knäppõ leibõ sumāriņ, ne’i suormõdõks knäppõ ja pistõ sū’zõ eņtšõn; knäpūb ka midēgõst ainõ; ku u’m piški āina, kītõb, lambõd knäppõbõd ainõ.
Ta näpib oma habet. Ta knäpūb eņtš a’bbiņi.
Lahti ei saa sõlme sõrmedega näppida. Vāldiņ suoļmõ ä’b või suormõdõks knubīņtõ.
Kui ma midagi näpin sõrmedega, ma ei kisu, ma katsun ja veidi nii. Ku ma midēgõst ņäpīkšõb sūormõdõks, ma ä’b kīsk, ma kǭ’ļõb ja rǭžki ne’i.