Nii ligunenud, et isegi hamba all ei ole kuiv. Ne’i li’ggõn, ku mittõ ambõ allõ ä’b ūo kūja.
Helsingis on ilmunud mitu liivikeelset raamatut. Helsinkis u’m tund ulzõ setmiņ līvõ kīel rǭntõzt.
Kui me ei mõista üksteist, siis on puder meie vahel. Ku mēg ä’b mūoštam ī’dtūoizta, si’z u’m sandrok mä’d va’isõ.
lühike [~ pisike] aru piški mēļ
mõistusele tulla mīel jū’rõ tūlda
nagu ilma mõistuseta ne’iku īlma mīeldõ
arust ära olla mīelstõ ullõ vȱlda
arust ilma jääda mīelstõ vāldiž īedõ ~ mīelstõ vāldiž sǭdõ
peaaegu arust ära pigā-tagā mīelstõ vāldiž
mõistust segi ajada mēļi sie’ggõ
Mõistus on ära, ei ole korras. Mēļ u’m jarā, ä’b ūo riktig.
Mõistus eksis ära. Mēļ josābiz jarā.
Mõistus kaob ära. Mēļ kadūb jarā.
Lühike aru on sellel, kes on kiire uskuja. Piški mēļ u’m sīen, kis u’m aššõ uskiji.
Ma tegin ise oma aruga, ükski ei andnud nõu. Ma te’i īž eņtš mīelstõ, mitikš i’z ānda nõ’vvõ.
Tal ei ole enam mõistust. Tä’mmõn ä’b ūo mīeldõ je’mmit.
Ta on oma arust ära. Ta u’m järāndiz eņtš mīelstõ.
Ta jookseb nagu arutu selle naise taga. Ta a’ilõb ne’iku īlma mīeldõ sīe naiz tagān.
Tal ei puudu arukust. Tämmõn ä’b pūt mūoštõgt.
veel lühike hetk ve’l lītiz irg
Teie ei pea teadma aegu ja hetki. Tä’ddõn ä’b ūo tīedamõst āigidi ja īrgidi.
moodi minna mūodõ lǟ’dõ
moes olla mūodsõ vȱlda
moe järgi rõivastuda mūod pierrõ ē’ḑõ
mööda pead lüüa i’ļ pǟ ra’bbõ
mööda näppe lüüa i’ļ sūormõd ra’bbõ
vastu pead (kaela) anda andõ i’ļ pǟ (ka’ggõl)
merd mööda pi’ds mīerda
maad mööda pi’ds mǭdõ
mööda metsa pi’ds mõtsõ
mööda kive ja kände pi’ds kivīdi ja kāndidi
näppude pihta lüüa pi’ds suormidi ra’bbõ
piki randa pi’ds randõ
piki teed pi’ds riekkõ
mööda suurt silda pi’ds sūrdõ sildõ
taguotsa pihta anda pi’ds tagīztutkāmt andõ
posti teel pi’ds postõ
Lehmad jooksevad mööda tatte. Nī’emõd a’ilõbõd pi’ds päkīdi.
Ta sai oksaga silmade pihta. Ta sai oksāks pi’ds siļmi.
