kuke lokutid kik a’bbõnd
kuke hari kik krūonõ
enne kukke je’dmõl kikīdi
punast kukke katusele lasta punīzt kikkõ katūksõ laskõ
Kukel on kannused. Kikkõn attõ kāndõkst.
Punane kukk on (~ laulab) katusel – see siis on tulekahi. Pu’nni kik u’m (~ lōlab) katūks pǟl – se si’z u’m tu’lka’j.
Kuked kirevad, tuleb teistsugust ilma. Kikīd kīrgastõbõd, līb mūdõsu’ggõ aigõ.
Puu langeb. Pū lāngõb.
Ära kuku! Alā lang!
maha kukkuda mǭ’zõ sa’ddõ
jalgadele kukkuda jālgad pǟlõ sa’ddõ
kokku kukkuda ku’bbõ sa’ddõ
peale sadada, kallale tungida, rünnata pǟlõ sa’ddõ
pikali kukkuda pitkālõz sa’ddõ
silmili kukkuda sīlmad pǟlõ sa’ddõ
selja peale kukkuda sǟlganiz sa’ddõ
sisse kukkuda si’zzõl sa’ddõ
Ta kukkus seina äärde pikali. Ta sadīz sāina kilgõ pitkāliz.
Ta kukkus üle pea ja kaela. Ta sadīz i’ļ pǟ ja i’ļ ka’ggõl.
Me sadasime ühele selga. Mēg sadīzmõ ī’dõn sälgõ.
Need sajavad peale nagu lambad ja söövad ära. Ne ne’iku lambõd sadābõd pǟlõ ja sīebõd jarā.
Nad on langenud kui puulehed. Ne attõ sa’ddõnd ne’iku pūlī’edõd.
Puud langesid nagu heina vaalud. Pūd sadīzt ne’iku āina vǭlõd.
kutsumata külaline kutsõmõt kilāli
Ma olin külaliseks. Ma vȯ’ļ vȭrbõks.
Minnakse teise juurde külla, las teine annab head süüa, juua, siis teine sind võõrustab. Lǟ’b tuoiz jū’rõ sē’ršõm, la’z tuoi āndab jõ’vvõ sīedõ, jūodõ, si’z tuoi sīnda tsē’ņõb.
Kõik, mis särab, ei ole kuld. Amā ä’b ūo kūlda, mis õ’lgõb.
Praegu ei näe silmadega kulda, enne kraapis kamaluga. Paldiņ sīlmadõks ä’b nǟ kuldõ, je’dmõl kǭmalõks grǭibiz.
kaks külge, parem ja vasak kakš kīlta – jõvā ja kurā
Keera parema külje peal! Kīer jõvā kilg pǟl!
Sel asjal on kaks poolt. Sīe ažān at kakš kīlta.
külge või põhja kõrbeda jū’rõ pa’llõ
juurde vedada jū’rõ vie’ddõ
külge tõmmata jū’rõ vie’ddõ
Kui ma temast kuidagi mööda minnes puutun külge. a’ž ma tä’mmõn kuigõd pi’ddõz lǟ’dsõ pūtõb jū’rõ.
