Kas see tee läheb Dundagasse?   Või se riek lǟ’b Dūoņigõ?

Millele ta vihjab?   Mis pǟl ta tǟ’ntõb?

Nagu viies ratas: kõigil juures ja ees.   Ne’iku vīdõz kȭr: amādõn jūsõ un je’dsõ.

Sa jäid viimaseks.   Sa eid perīzõks.

Kui töö lõpetatakse, siis öeldakse: „Ma viimase päeva töötan”.   Ku tīe loptāb, si’z kītõb: „Ma perīz pǟva jelāb”.

Viimne tee on, kui viimast korda minnakse, kõige viimsem tee läheb surnuaeda.   Pe’rri riek um, ku perīzt kõrdõ lǟ’b, amā pe’rri riek lǟ’b kālmata’rrõ.

Kui viimne tund on käes, siis peab surema, viimne päev on enne seda.   Ku pe’rri stuņd u’m jūsõ, si’z u’m kūolõmõst, pe’rri pǟva u’m je’dmõl siedā.

Ta jõi maha oma viimase kopika.   Ta eņtš perīz kopīk juoi jarā.

Mõni annab söögi eest viimase särgi ära.   Mūnda sīemiz pierāst perīz serk āndab jarā.

Sinust võetakse viimast välja: siis sa oled tühi kui põis.   Perīzt si’nnõn võtāb ulzõ: si’z sa ūod tijā ne’iku pūšõl.

Virk viitsib, laisk ei viitsi.   Kierdi vȭrkõb, lāška ä’b võrk.

Tema põllud andsid rikkalikku vilja ja nende vili läks hukka.   Tä’m nūrmõd āndizt rikāzt viļļõ ja nänt vīļa lekš ukkõ.

Vilja külvatakse maha.   Viļļõ kīlab mǭ’zõ.