mitte kuhugi ei kõlba äp kuskiz ä’b kõlb
See seen ei kõlba süüa. Se sēņ ä’b kõlb sīedõb.
Ehitusmaterjalide transportimiseks sobisid väga lamedapõhjalised paadid. Bõuvmateriālõd transportimizõks väggi kȭlbizt laigāpūoj lǭjad.
uuesti sündida ūd pǟl sindõ
Tal sündis viis last. Tä’mmõn sīndiz vīž lapstā.
Vasikas sündis sellest lehmast. Vāški sīndiz sīestõ nī’emõst.
Ta on sündimisest selline. Ta u’m sindõmõst seļļi.
Ta pole eile sündinud, ta on ammu sündinud. Ta ä’b ūo e’gļõ sindõn, ta u’m a’mni’ggõks sindõn.
Mis siin sünnib? Mis täs sugūb?
See peab sündima. Sīen u’m su’ggõmõst.
Suits paneb köhima. So’v panāb kie’vtõm.
Ta paneb mind ennast uskuma. Ta panāb mīnda ēņtšta uskõm.
Käskija sundis käsku täita. Käskiji pa’ņ täutõm käskõ.
Ema käskis lapsel koju minna. Jemā pa’ņ lǟ’mõ lapsõn kuodāj.
Tüdrukuid ei sunnitud nii seda meest võtma, millist vanemad otse tahtsid. Neitst ä’b ūo sǭnd ne’i pīkstõd siedā mīeztõ võtām, mingizt va’nbizt kū’oḑõn tǭ’bõd.
välismaa sündmused vȭrõmǭ sugāndõkst
anekdootlik juhtum anekdōtili su’ggimi
Naine sünnitab. Nai arābõb.
Naine sünnitas ära, lapsekandmisaeg läbi. Nai arābiz jarā, laps kandtõb āiga le’bbõ.
Ema keedab kartulisuppi. Jemā kīetõb na’ggõrd līemtõ.
Sa oled ise keetnud selle supi, ise oled teinud. Sa ūod ī’ž kīetõn sīe zup, ī’ž ūod tī’end.
Kui ollakse supi sees, ei teata, mis võib alata. Ku u’m zup sizālõ, ä’b tīeda, mis võib irgõ.
Supp on lahja nagu vesi. Zup u’m lajā ne’iku ve’ž
lõpp tuleb peale tutkām tulāb pǟlõ
otsa saada tutkāmt sǭdõ
endale otsa peale teha eņtšõn tutkāmt tī’edõ
Tal on ots käes. Tä’mmõn u’m tutkām jūsõ.
Kas siis mul on ots juba käes? Vȯšiz mi’nnõn tutkām jõvā līb jūsõ?
Mis sa siis tahad enese[le] lõppu teha? Mis sa si’z tǭ’d eņtš tutkām tī’edõ?
enneaegne surm je’dmõlaigi kūolõm
enne oma surma je’dmõl eņtš kūolõmt
surma mõistetud inimene, surmamõistetu kūolõm pǟl kū’odštõd rištīng
Mul on surm silmade ees (~ suu juures). Mi’nnõn u’m nǭ’võ sīlmad je’dsõ (~ sū jūs).
Ta leidis [~ sai] oma surma seal. Ta sai eņtš nǭ’võ sǟ’l.
Ma vaatasin surmale silmi. Ma vaņtliz nǭ’võn siļmiz.
Ma olen surma suus. Ma u’m nǭ’võ sūsõ.
. Ma pääsesin [~ sain välja] surma suust. Ma sai ulzõ nǭ’võ sūstõ
Jalg on ära surnud. Jālga u’m jarā kūolõn.
ära surra jarā kūolõ
välja surra ulzõ kūolõ
surevad nagu kärbsed kūolõbõd ne’i ku kärmizt
Sõjajärgsest katkust 1721–1723 liivi rahvas peaaegu sureb välja. Pie’rrõsuodā mǟ’rst 1721.–1723. līvõd ro’v pigātagā kūolõb ulzõ.
Kui ta sureb, siis ta paneb kaks kätt rinna peale. Ku ta kūolõb, si’z ta panāb kakš kätā rīnda pǟlõ.
Sa sured sellest haigusest. Sa kūolõd sīestõ rujāstõ.
Sa sured selle haigusega. Sa kūolõd sīe rujāks.
ära kõngeda ~ maha kõngeda jarā sprǭ’gõ ~ mǭ’zõ sprǭ’gõ
Inimene kõngeb näljast või kui selline viga on. Rištīng sprǭ’gõb nǟlgastõ, või ku seļļi vigā u’m.
surnuks pigistada jarā pīkstõ
kätt pigistada kätā pīkstõ
kokku suruda ku’bbõ pīkstõ
maha suruda mǭ’zõ pīkstõ
Saabas pigistab. Sǭpkõz pīkstõb.
Ma pigistan teda käsivarrest (~ ta käsivart). Ma pīkstõb tǟnda kä’dvardstõ (~ tä’m kä’dvārta).
Ta pigistas ühe silma kinni. Ta pīkstiz ī’d sīlma vi’zzõ.
Iga sõna peab pigistama välja, et sa mingit sõna võid saada tema käest. Jegā sõnā u’m pīkstõmõst ulzõ, ku sa mingizt sõnā võid sǭdõ tä’m kä’dst.
Krae pigistab. Ka’ggõlstēki pīkstõb.