Sealsamas ümberringi kasvasid sirged mastipuud. Sǟ’lī’ž amā immar kazīzt smīdõrd pīel pūd.
samm-sammult sa’m sa’m tagān
sammu minna samīņ lǟ’dõ
igal sammul jegā sa’m pǟl
pikad sammud pitkād samūd
suurte sammudega sūrd samūdõks
Mitu sammu? Mits sa’mtõ?
niisama jalutama ne’iī’ž keņžlõm
samuti kui ne’iī’ž nemē
Ma annan talle niisama – kui ma maksu ei võta. Ma āndab tä’mmõn ne’iī’ž – ku ma maksõ ä’b võtā.
Ma maksan talle niisama – ilma mingi tagasiandmiseta, heast meelest. Ma maksāb tä’mmõn ne’i ī’ž – īlma mingizt tāgiž āndamõst, jõvāst mīelõstõ.
Ta tegi tööd niisama hästi kui teised. Ta tei tīedõ ne’iī’ž jõvīst kui munt.
Tuli särab. Tu’ļ īlgõb.
Nagu taevatäht nii ta särab. Ne’iku touvõ tē’ḑ, ne’i ta laistõb.
Päike paistab. Pǟva (~ pǟvaļikki) pāistab.
Silmad tema ümmarguses näos särasid õnnelikult. Sīlmad tä’m immõrgouțļimis palgsõ pāistizt vȯndzistiz.
Kui päike särab vette, siis see hiilgab. Ku pǟva spī’ḑõb vie’d si’zzõl, si’z ta laistõb.
Kirstu juures oiatakse ja halisetakse omaette nii, et kahju on. Zārka jūrs vȱikabõd ja kunkstõbõd īž eņtšõks ne’i, ku zǟl um.
linased särgid li’nnizt sērkõd
särke pesta sērkidi pie’zzõ
Ta on viimse särgi andnud ära. Ta u’m perīz serk andõn jarā.
sarvipidi kokku minna sǭriz lǟ’dõ
Oinas pani talle oma kõvade sarvedega vastu pead. Jǭsõ pa’ņ eņtš vizād sǭradõks tä’mmõn i’ļ pǟ.
Tal on muhk [~ sarv] peas. Tä’mmõn u’m sǭra pǟsõ.
Kohtumine oli selline, et me läksime peaaegu sarvipidi kokku. Ku’bbõsǭmi vȯ’ļ seļļi, ku mēg pigā lekšmõ sǭriz.
Ta seab seda korda. Ta riktūb tǟnda.
kokku seada, koostada ku’bbõ sǟ’dõ
korda seada, korrastada kõrdõl sǟ’dõ
kokku seada, kokku panna ī’dõku’bbõ sǟrstõ
Ta mugandab endale riideid. Ta sǟrstõb eņtšõn ǭ’riņi.
tühjaks laduda ulzõ sä’ltõ
valmis seada vaļmõks sä’ltõ
kella seada kiellõ teļļõ
seadusi järgida [~ pidada] pandõkši pi’ddõ
seaduserikkuja pandõkst mūrdaji
