Kes ravib teist, roosi või midagi, puhub peale. Kis ārštõb tūoizta, rūožõ või midāgõst, pūšlõb pǟlõ.
klaasi puhuda glǭzõ pū’gõ
välja puhuda ulzõ pū’gõ
Puhub suur tuul. Pū’gõb sūr tūļ.
Tuul puhub lund silma. Tūļ pū’gõb lūnda silmõ.
Seal olid puhutud sellised nagu silindrid. Sǟ’l vȯ’ļtõ pū’gdõd seļļizt nemē tsilindõrd.
Enne on olnud veidi üle põlve püksid ja säärepaeltega seotud kinni allpool põlve. Je’dmõl at vȯnd rǭz i’ļ pūola bikšõd ja sǟrpa’ggõldõks si’dtõd vi’zzõ a’lmõl pȯllõ.
Nahkpüksid olid parunitel, kui need käisid ratsa. Nǭ’gizt bikšõd vȯ’ļtõ barōnõdõn, ku ne ke’itõ ratstõs.
Püksid on hirmust täis. Bikšõd at irmstõ tǟdõd.
Tal püksid sõeluvad püüli [~ värisevad]. Tä’mmõn bikšõd dõ’ržõbõd.
Kui sa ei kuule, ma teen sulle triibulised püksid! Ku sa ä’d kūl, ma tī’eb si’nnõn strīplimizt bikšõd!
Ta sai vastu pükse. Ta sai pi’ds bikšidi.
Punane Rist Pu’nni Rišt
punane lehm pu’nni nī’em
punaseks ajada punīzõks a’jjõ
punaseks kuumutada punīzõks kittõ
punaseks värvida punīzõks rǭviņtõ
punaseks teha punīzõks tī’edõ
Punane kukk on katusel. Pu’nni kik u’m katūks pǟl.
Rauda sa paned tulle ja ajad punaseks. Roudõ sa panād tu’llõ ja ajād punīzõks.
kalade vastuvõtupunktid kalād vastõvõtāmiz punktõd
punkt kell kolm punktum kīela kuolmõks
nii purjus, et silmad on kirjud ne’i jūobõn, ku sīlmad at kērabizt
nagu joobnud koer ne’i ku jarā jūobõn pi’ņ
Joobnut ei pea enam jootma. Jūobõnt ä’b lǟ’ jemīņ jūotõ.
Joobnul rumal jutt. Jūobõnõn jämp rõk.
Sa oled nii purjus, [et] ei näe enam valget päeva. Sa ūod ne’i jūobõn, ä’d nǟ jemīņ valdõ päuvõ.
Ma jäin joobnuks õllest. Ma ei jūobõnõks vȯ’lkõks.
nii purjus, et silmad on kirjud ne’i jūobõn, ku sīlmad at kērabizt
nagu joobnud koer ne’i ku jarā jūobõn pi’ņ
Joobnut ei pea enam jootma. Jūobõnt ä’b lǟ’ jemīņ jūotõ.
Joobnul rumal jutt. Jūobõnõn jämp rõk.
Sa oled nii purjus, [et] ei näe enam valget päeva. Sa ūod ne’i jūobõn, ä’d nǟ jemīņ valdõ päuvõ.
Ma jäin joobnuks õllest. Ma ei jūobõnõks vȯ’lkõks.
Täis jälle nagu kott. Täuž tegīž ne’iku kuoț.
Nii täis, et mõlemad otsad üheskoos. Ne’i täuž, ku mȯ’lmõd tutkāmõd ī’dsku’bsõ.
õu puru täis kǭrand purīdi täuž
puupuru pū purūd
heinapuru āina purūd
kivikillud ki’v purūd
Kõigil ei edene, ta seal pusib edasi. Amādõn ä’b viedāst, ta sǟ’l nužīņtõb je’ddõpē’ḑõn.
Ühes kohas vaid pusib, aga ei paista, mis ta oleks ära teinud. Ī’ds kūožõs set nužīņtõb, agā ä’b nǟ’, mis ta vȯlks jarā tī’end.
jalul püsida jālgal pī’lõ
koos püsida ku’bsõ pī’lõ
meeles seista, püsida mīelsõ pī’lõ
paigal seista või püsida pāikal pī’lõ
püsti seista pistõ pī’lõ
püsima jääda īedõ pī’lõm
seisma jääda pī’lõm īedõ
seisma panna pī’lõm pānda
seisab nagu post pī’lõb ne’iku tȭlpa
Oli selline tuuline ilm, nädalaid püsis. Vȯ’ļ seļļi tūļi āiga, nädīliņ pī’liz.
Ta ei seisa jala peal – kui on nii palju lakkunud. Ta ä’b pī’l jālga pǟl – ku u’m ne’i je’nnõ lakkõn.
Mis sa seisad nagu puutükk! Mis sa pī’lõd ne’iku pūkabāl!
Sa paned ta seisma ukse juurde. Sa tä’m panād pī’ļõm uks jū’rõ.
Laevad on seisnud reidil. Kuoigīd at pī’lõnd reidsõ.
Ära seisa mu nina all! Alā pī’l mi’n nanā allõ!
Jǭņ rääkis isale püssist. Jǭņ rõkāndiz izān i’ļ bis.
Püssil on kukk ja trikkel. Plintõn attõ kik ja kēļ.