Sa laimad teda teise inimese ees halvaks. Sa mǭņõd tǟnda tuoiz rištīng je’dsõ pa slikțõks.
ära petta jarā piettõ
Ta petab mind. Ta pietāb mīnda.
Petab teist, petab teda. Tratsīņțõb tūoizta, pietāb tǟnda.
Mu meel pettis. Mi’n mēļ vilīz.
Inimest petetakse, tüssatakse. Rištīngtõ vilūb, tratsīņtõb.
Tüssab teist, teist inimest petab. Krǭ’põb tūoizta, tūoizta rištīngtõ pietāb.
tuleb hoida kõrvale lǟ’b vȯidõ kilgõ
tuleks minna lǟ’ks lǟ’dõ
Neil tuli palju pead murda Näntõn lekš pǟgiņ pǟdõ murdõ.
Mul ei tulnud seda teha. Mi’nnõn i’z lǟ’ siedā tī’edõ.
Sa ei pea abielu rikkuma. ~ Sul ei tule abielu rikkuda. Si’nnõn ä’b lǟ’ rikkõ a’bjelāmiz.
Mõisnik pidi neid aitama viljaga. Mȯiznikā sai nēḑi ä’bțõm vīļaks.
Ma ei pea seda mitte millegiks. Ma ä’b pa’n siedā mittõ mikšmõks.
Teine ei tee kuulmakski. Tuoi ä’b pa’n mit kūlõmõks.
jõule pidada Taļšpi’vḑi pi’ddõ
end üleval pidada ēņtšta i’llõ pi’ddõ
viha pidada, viha kanda gru’mmõ pi’ddõ
loengut pidada je’ddõlu’ggimizt pi’ddõ
läbirääkimisi pidada le’brõkāndimiži pi’ddõ
loengut pidada lektsijõ pi’ddõ
lugu pidada lu’ggõ pi’ddõ
aru pidada, nõu pidada nõ’vvõ pi’ddõ
sõda pidada suo’ddõ pi’ddõ
orje pidada vǟ’rgidi pi’ddõ
silmas pidada sīlmas pi’ddõ
rooli hoida sapsõ pi’ddõ
sõna pidada sõ’nnõ pi’ddõ
meeles pidada mīelsõ pi’ddõ
käsi rüpes hoida kädūd ripsõ pi’ddõ
salajas hoida salās pi’ddõ
kinni pidada vizās pi’ddõ
Ma pidasin enesele maksu eest inimest. Ma pidīz maks pierāst eņtšõn rištīngt
Ma hoian jalad kinni, kuivad. Ma pidāb jālgad vizās, kūjad.
Mees hoidis mütsi käes. Mīez pidīz kibārt kä’dsõ.
Ma hoian selle jutu enese teada. Ma pidāb sīe rõk eņtšõn.
Hoia oma silmad ja oma kõrvad lahti! Pidā eņtš sīlmad ja eņtš kūorad vāldiņ!
Pea oma suu [kinni] (~ keel [paigal])! Pidā eņtš sūdõ (~ kīeldõ)!
Ta hoidis mind oma silma all. Ta pidīz mīnda eņtš sīlmad allõ.
Ta pidas meesterahvaid, nii ta käis ringi ajades. Ta pidīz mī’edpūoliži, ne’i ta ke’i piekslõsõ.
lehma pidada nī’emõ pi’ddõ
ülal pidada i’llõ pi’ddõ
Me pidasime mingit nelja siga. Mēg pidīzmõ mingiz nēļa si’ggõ.
Ma hoian sind nagu last. Ma sīnda pidāb ne’iku lapstā.
õigeks pidada õigiks pi’ddõ
süüdi mõista sīlizõks pi’ddõ
halvaks pidada slikțõks pi’ddõ
vajalikuks pidada vajāgõmõks pi’ddõ
Ta pidas valetamist patuks. Ta pidīz pietāmiz pa pattõks.
Jaan pidas oma naist laisaks. Jǭņ pidīz eņtš nāizta lāiskaks.
Ta pigemini sureb, kui alla annab. Ta pakāndim kūolõb, ä’bku alā āndab.
surnuks pigistada jarā pīkstõ
kätt pigistada kätā pīkstõ
kokku suruda ku’bbõ pīkstõ
maha suruda mǭ’zõ pīkstõ
Saabas pigistab. Sǭpkõz pīkstõb.
Ma pigistan teda käsivarrest (~ ta käsivart). Ma pīkstõb tǟnda kä’dvardstõ (~ tä’m kä’dvārta).
Ta pigistas ühe silma kinni. Ta pīkstiz ī’d sīlma vi’zzõ.
Iga sõna peab pigistama välja, et sa mingit sõna võid saada tema käest. Jegā sõnā u’m pīkstõmõst ulzõ, ku sa mingizt sõnā võid sǭdõ tä’m kä’dst.
Krae pigistab. Ka’ggõlstēki pīkstõb.
merd mööda pi’ds mīerda
maad mööda pi’ds mǭdõ
mööda metsa pi’ds mõtsõ
mööda kive ja kände pi’ds kivīdi ja kāndidi
näppude pihta lüüa pi’ds suormidi ra’bbõ
piki randa pi’ds randõ
piki teed pi’ds riekkõ
mööda suurt silda pi’ds sūrdõ sildõ
taguotsa pihta anda pi’ds tagīztutkāmt andõ
posti teel pi’ds postõ
Lehmad jooksevad mööda tatte. Nī’emõd a’ilõbõd pi’ds päkīdi.
Ta sai oksaga silmade pihta. Ta sai oksāks pi’ds siļmi.
kohupiim kūjastõd sēmḑa
lõss (läbi masina aetud piim) mašīnd sēmḑa
ternespiim ūž sēmḑa
lõss, lahja piim vǭjli sēmḑa
piima keerata: piima läbi koorelahutaja lasta semḑi kīerõ: sēmḑa le’b mašīnõ laskõ
piima koorida semḑi rīžõ
Lehm annab piima. Nī’em āndab semḑi.
Mu lehmal tuleb mõru piim, peab jätma [~ laskma] lehma kinni. Mi’n nī’emõn īeb kǭraz sēmḑa, u’m laskõmõst nī’emõ vi’zzõ.
Keelekorraldus neis lugemikes piirdub autorite keele ühtlustamisega. Kīel kõrdõlpa’nmi nēši lu’gdõbrǭntiš sūornõb autorõd kēravīț ī’tiztõmizõks.
Tal ei piisa raha. Tä’mmõn ä’b täud rǭ’dõ.
Ei piisa [~ kätte]! Ä’b täud kä’ddõ!
Piisab! Täudõb!
