päikeseloojang pǟva mǭ’lē’mi
sellist, mida ei ole päikse all seļļizt, mis ä’b ūo pǟva allõ
päevselge sieldõ ne’iku pǟva
selge nagu päike sieldõ ne’iku pǟva
Päike paistab. Pǟva pāistab.
Päike tõuseb. Pǟva kārgõb.
Päike läheb looja. Pǟva lǟ’b lūojõ.
Päike kõrvetab. Pǟva kitāb.
Päike läks pilve taha. Pǟva lekš vi’zzõ.
Päike on pilve taga. Pǟva u’m vizās.
Päike tuli pilve alt välja. Pǟva tu’ļ pīla aldõst ulzõ.
Ta istus maja äärde päikse kätte. Ta istīz tubā kilgõ pǟva kä’ddõ.
Lapsed peesitavad päikese käes. Lapst peislõbõd pǟva kä’ds.
Päike paistab, vihma sajab, siis surnud tantsivad. Pǟva pāistab, vī’mõ sadāb, si’z mirīņõd daņtšõbõd.
Iga asi tuleb avalikuks [~ päeva kätte]. Jegā ažā tulāb pǟva kä’ddõ.
päikse käes olla pǟvaļikīz kä’ds vȱlda
päikse poole keerata pǟvaļikīz pūolõ kīerõ
Päike kõrvetab. Pǟvaļikki kūorbastõb.
Päike loojub. Pǟvaļikki lǟ’b luojõ.
Päike tõuseb. Pǟvaļikki kārgõb.
Aknad on päikese poole. Läbūd at pǟvaļikīz pūol.
Kaugelt paistavad purjed. Kougõnd pāistabõd puŗŗõd.
Päike paistab. Pǟva (~ pǟvaļikki) pāistab.
Silmad tema ümmarguses näos särasid õnnelikult. Sīlmad tä’m immõrgouțļimis palgsõ pāistizt vȯndzistiz.
Kui päike särab vette, siis see hiilgab. Ku pǟva spī’ḑõb vie’d si’zzõl, si’z ta laistõb.
Külm oleks ta ära võtnud. Kīlmatõks vȯlks tä’m võttõn.
King pigistab jalatalda. Kǟnga pīkstõb pä’galīzt.
Jalatalla nahk muutus paksuks. Pä’galīz nǭ’gõ ei sangdõks.
Valmis lestad pakiti korvidesse. Vaļmõd liestād saitõ paktõd krežād si’zzõl.
Pakitakse heina kokku. Pakūb ainõ ī’dõku’bbõ.
Paki sisse kah pakitakse, keeratakse sisse. Pak si’zzõl ka pakūb, vǟndab si’zzõl.
paks inimene ja’mdi rištīng
jäme puu ja’mdi pū
jäme puu ja’mdõ pū
paks inimene ja’mdõ rištīng
jäme vihm ja’mdõ vī’mõ
Mees on selline paks nagu aam [~ praak]. Mīez u’m seļļi ja’mdõ ne’i ku drank.
Inimene on paks nagu õlletõrs. Rištīng u’m ja’mdõ ne’i ku vȯ’lpit.
selline paks paha õhk, riputa kirves sisse seļļi sangdi ä’bjõvā ga’is, la’z kirrõ karīņtõg si’zzõl
paks puder sangdõ sandrok
paks nahk sangdõ nǭ’gõ
paks mets sangdõ mõtsā
paks raamat sangdõ rǭntõz
Supp on paks nagu puder. Zup u’m sangdõ ne’iku sandrok.
palav ilm kīebi āiga
Palav võib olla mõni viiskümmend kraadi. Kīebi võib vȱlda mingi vīžkimdõ grǭdõ.
Mul on palav. Mi’nnõn u’m kīebi.
olla pikali palavikus ma’ggõ palābte’bkõks
Tal on palavik [~ palavikku]. Tä’mmõn u’m tuļīzt.
Palavik läks maha. Tu’ļļi sadīz jarā.
Palgata – maksta töö eest midagi. A’lgtõ – maksõ tīe je’dst midēgõst.
