elusolend je’lsõ lūodõg
Ja kui Issand ei kahandaks neid päevi, ei saaks ükski olend päästetud. Ja a’ž Izānd ä’b lītõltõks nēḑi päuvḑi, ä’b sǭks mitikš lejā pästõd.
õlgu kehitada abīdi nustõ
Pea on õlgade vahele sisse tõmmatud [~ veetud]. Pǟ u’m abūd va’isõ si’zzõl vie’dtõd.
Vahustatakse, et vaht oleks [~ olgu]. Vǭ’tõb, la’z šūmõd vȯlkõd.
KK78a36 Masinat õlitatakse, et oleks [~ olgu] kerge. Mašīnt eļļõb, la’z vȯlkõ kievām.
Minul tuli alati viia vanamemmele sooja leiba. Mi’nnõn aldz vȯ’ļ vīmõst vanāmämmõn lemḑileibõ.
olgugi la’z ka vȯlkõ
olgu pealegi vȯlkõ pǟl
olgu mis on ~ olgu kuidas on vȯlkõ mis vȯldsõ ~ vȯlkõ kui vȯldsõ
Olge nii lahke! Vȯlgid ne’i lõpsnā!
Minul pole sinust ei sooja ega külma. Mi’nnõn ä’b ūo si’nstõ ä’b lemmõ, ä’b kilmõ.
Sa ei ole mägede taga, sa oled inimeste hulgas. Sa ä’d ūo mägūd tagān, sa ūod ro’vd barāsõ.
Sa ei ole enam metsas, et sa midagi ei näe ega tea. Sa ä’d ūo mõtsās je’mmitõt, ku sa midāgõst ä’d nǟ, ä’d tīeda.
1934. aasta kalendri keel on juba oluliselt parem. 1934. ā. āigarǭntõ kēļ u’m jõvā tǟ’dzistiz paŗīm.
Oma on minu enese. U’mmi u’m mi’n eņtš.
See saab ta omaks. Se sǭb tä’m u’mmizõks.
teie oma tä’d eņtš
meie oma mees mä’d eņtš mīez
omainimene eņtš rištīng
omal ajal eņtš āigal
omamoodi eņtš mūodõ ~ eņtš vīțõ
omast kinni pidada eņtš jūs pi’ddõ
See oli selsamal päeval. Se vȯ’ļ sīe eņtš pǟvan.
Ma tahan elada omaette. Ma tǭ’b je’llõ eņtšõks.
Omaette sa liigud. Ī’žeņtšõks sa likūd.
Lammas läheb omaette. Lāmbaz ī’žeņtšõks lǟ’b.
