Minnakse teise juurde külla, las teine annab head süüa, juua, siis teine sind võõrustab. Lǟ’b tuoiz jū’rõ sē’ršõm, la’z tuoi āndab jõ’vvõ sīedõ, jūodõ, si’z tuoi sīnda tsē’ņõb.
Kõik, mis särab, ei ole kuld. Amā ä’b ūo kūlda, mis õ’lgõb.
Praegu ei näe silmadega kulda, enne kraapis kamaluga. Paldiņ sīlmadõks ä’b nǟ kuldõ, je’dmõl kǭmalõks grǭibiz.
kaks külge, parem ja vasak kakš kīlta – jõvā ja kurā
Keera parema külje peal! Kīer jõvā kilg pǟl!
Sel asjal on kaks poolt. Sīe ažān at kakš kīlta.
külge või põhja kõrbeda jū’rõ pa’llõ
juurde vedada jū’rõ vie’ddõ
külge tõmmata jū’rõ vie’ddõ
Kui ma temast kuidagi mööda minnes puutun külge. a’ž ma tä’mmõn kuigõd pi’ddõz lǟ’dsõ pūtõb jū’rõ.
küll ... küll ki’l ... ki’l
küll nii ... küll teisiti ki’l ne’i ... ki’l ne’i
Küll ta tuleb. Ki’l ta tulāb.
natuke külma saada rǭžki kilmõ sǭdõ
Ma olen külma saanud. Ma u’m sǭnd kilmõ.
Külm püsib. Kīlma pī’lõb.
Külm ei luba edasi minna. Kīlma ä’b vēļ lǟ’dõ je’ddõpē’ḑõn.
Tuleb külma. Līb kilmõ.
Uksest tuleb külma. Uksõst tulāb kīlma.
Külmaga ei edene. Kīlmaks ä’b lǟ’ je’ddõpē’ḑõn.
külm ilm kīlma āiga
külm inimene kīlma rištīng
Mul on külm. Mi’nnõn u’m kīlma.
Ilm läheb külmaks. Āiga īeb kīlmaks.
On nii külm, et peab värisema. U’m ne’i kīlma, ku u’m dõ’ŗžõmõst.
Käed niipalju külmad kui surnul. Kädūd ne’i je’n kīlmad ne’i ku mirīņõn.
Käed, need on külmad nagu jäätükid, nagu ära külmanud. Kädūd, ne attõ kīlmad ne’i ku jeikabāld, ne’i ku jarā kilmõnd.
Kui läheb vette pesema, siis on külm nagu raud; kui joob, on külm kui jää. Ku lǟ’b vie’d si’zzõl pie’zzõm, si’z u’m kīlma ne’i ku rōda; ku jūob, u’m kīlma ne’i ku jei.
Ma olen ennast ära külmetanud. Ma u’m kīlmatõn ēņtšta.
Ära külmuta end! Alā kīlmat ēntšta!
