Ma tulen siis, kui sa oled kodus.   Ma tulāb siz, ku sa līd kuo’nnõ.

Kui kahju!   Kui ka’j!

See ei ole kuigi suur.   Se ä’b ūo kui sūr.

Seda tuleks kuidagi valmis saada.   Siedā lǟ’ks kuigid vaļmõks sǭdõ.

Ma võin midagi nii kuidagi hõõruda.   Ma võib midēgõst ne’i ȭŗikšõ kuigõd.

Lapsed räägivad kuidagi vaikselt omavahel.   Lapst vā’giž kuigõst eņtš va’is rõkāndõbõd.

Hobune kuidagi nii halvasti kannab.   I’bbi kuigõz ne’i ä’bjõvīst kāndab.

Kuidas elad?   Kui jelād?

Kuidas nii?   Kui ne’i?

Kuidas sa ütlesid?   Kui sa kītizt?

Ta ei kutsunud mind, kus siis veel sind.   Ta i’z kuts mīnda, kus si’z ve’l sīnda.

Kuigi ma olen ka paljude käest küsinud.   Koks ka ma pǟgiņd kä’dst u’m ki’zzõn.

See ei ole kuigi suur.   Se ä’b ūo kui sūr.

Kui kala on kuival [~ kuiva peal], siis ta sureb ära.   Ku kalā u’m kūja pǟl si’z ta kūolõb jarā.

Mul ei ole kuiva kohta mitte hamba all.   Mi’nnõn ä’b ūo kuijõ kūožõ mit ambõ al.

Need Ūžkilā järved said kuivaks lastud.   Ne Ūdkilā jǭrad saitõ kūjaks lastõd.

Too kuivi puid!   Tūo kuijḑi pūḑi!

Pesu kuivab.   Ǭ’rõnd kuijõbõd.

Ära kuivanud nagu haavapuu, lahja.   Jarā kuijõn ne’i ku ǭbõpū, vǭjli.

Suu kuivab.   Sū kūjõb.

Kõik kuivab ära.   Tikkiž kūjõb jarā.

Lesti tarvitatakse kuivatatult.   Liestād sǭbõd kȭlbatõd kūjastõd.

Ta kuivatab lesti suitsuga, suitsus või päikse käes.   Ta kūjastõb lešti so’vkõks, so’v sizāl või pǟva kä’dsõ.