mitte kunagi, mitte millalgi mittõ kunāgid
ei kunagi ä’b kunāgõst
Kunagi ma lähen Kunāgid ma lǟ’b.
Millalgi ma teda olin näinud. Kunāgid ma tǟnda vȯ’ļ nǟnd.
levimine laigāld lē’mi
minekut teha lē’miz pǟl teļļõ
Rongi minekuni on veel viis minutit. Bǭn lē’miz sǭņõ u’m ve’l vīž minūtõ.
Hommikul ei söödud sugugi enne armulauale minekut. Ūoņdžõl i’zt sīetõ sugīd je’dmõl lē’mõt bikt jū’r.
Keegi koputab. Ätsmingi klopūb.
Seal keegi on. Sǟ’l mingi u’m.
roheliseks minna aļļõks eitõ
hirm hakata irm eitõ
palav hakata kīebi eitõ
külm hakata kīlma eitõ
pilviseks muutuda piļļizõks eitõ
pimedaks minna pi’mdõks eitõ
valmida vaļmõks eitõ
Õhtu läheb pimedaks. Ȭ’dõg ētab pi’mdõks.
Tal hakanud nagu hirm. Tä’mmõn eitõn ne’iku irm.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
Talle hakkas haigus külge. Tä’mmõn ētiz rujā kilgõ.
Sellesse riista läheb kaks liitrit. Sī’ezõ rīstõ lǟ’b kakš lītõrt.
Nii läks see alatasa. Ne’i se lekš ī’dstī’d.
Püha jätkub kogu öö hommikuni. Pivā lǟ’b je’ddõpē’ḑõn amā īe ūomõg sǭņõz.
Kas see tee läheb Dundagasse? Või se riek lǟ’b Dūoņigõ?
töö, mis edeneb tīe, mis lǟ’b
Kergesti läheb nagu mängides. Kievāmstiz lǟ’b ne’iku mǟngab.
eemale minna aigāmǭlõ lǟ’dõ
liiale minna i’ļa’rrõ lǟ’dõ
üle minna; siirduda i’ļļõ lǟ’dõ
minema hakata irgõ lǟ’dõ
ära minna jarā lǟ’dõ
jätkuda ~ edasi minna je’ddõpē’ḑõn lǟ’dõ
minema minna jedspē’ņ lǟ’dõ
korda minna kõrdõl lǟ’dõ
läbi minna le’bbõ lǟ’dõ
mehele minna mī’elõ lǟ’dõ
puhkusele minna no’vvõmizõl lǟ’dõ
mööda minna pi’ddõz lǟ’dõ
teele minna riek pǟl lǟ’dõ
hukka minna ukkõ lǟ’dõ
lahkuda, väljuda ulzõ lǟ’dõ
vastu minna vastõ lǟ’dõ
Läki! Lǟ’m!
Käi minema! Li je’dspē’ḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! La’z ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟ’b, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma i’z lǟ’ i’z sīņõ, i’z tǟnõ.
Ma lähen jala (~ omil jalul). Ma lǟ’b jālgiņ (~ eņtš jālgadõks).
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa ne’i lǟ’d ne’iku pi’ds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta ne’i lekš, ku tu’ļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Lä’bõd ne’iku kūrgõd ī’d tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta u’m eņtš āiga jarā je’llõn, kītiztõ, ku lekš je’dspē’ḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟ’b va’nnõ riekkõ ī’dstī’d.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Tä’mmõn ī’dtõkabāl lekš se a’b ullõ ja si’z ta pa’ņ lē’tšõd si’zzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟ’b ne’iku su’d kurkõ.
Ta on surnud [~ läinud üle käe]. Ta u’m lǟ’nd i’ļ kä’d.
roheliseks minna aļļõks ra’bbõ
soojaks muutuda lemmõks ra’bbõ
mida ... seda mis ... siedā
Sugugi ei või öelda, mis koht ükski [neist] on. Sugīd ä’b või kītõ, mingi kūož jegāikš u’m.
Mis? Mis?
Mis on? Mis u’m?
Mis sa kostad! Mis sa kītõd!
Mis seal ikka! Mis sǟ’l!
Mis seal rääkida! Mis sǟ’l rõkāndõ!
Mis maad te seal jagate? Mis mǭdõ tēg ja’ggõt?
Mida kaugem, seda parem Mis kōgim, siedā parīm.
Sipelgapesa sees võib olla mida kõike. Siprikizt pǭ’dõ sizāl võib vȱlda mis ä’bmis.
mitmesugused ehitusmaterjalid mingizt ä’bmingizt bõuvmaterjālõd
mitte ühtki, mitte kedagi mit ī’dtõ
mitte midagi mit midēd
mitte ühtki, mitte kedagi mittõ ī’dtõ
mitte midagi mittõ midāgid
mitte midagi mittõ midēd ~ mittõ midēgõst
mitte põrmugi mittõ tilkõ
mitte enne üht kuud mittõ je’dmõl ī’dtõ kūdõ
ei kuule mitte kedagi ä’b kūl mittõ ī’dtõ
mitte hoolida mittõ mikšmõks pānda
Ta ei teadnud mitte kui midagi. Ta i’z tīeda mittõ midāgid.
Ta ei pane (~ pea) mind mitte millegiks. Ta ä’b pa’n (~ pidā) mīnda mittõ mikšmõks.
