Ta meenutab teda hästi, heade sõnadega Ta mǟ’dlõb tǟnda jõvīstõ, jõvād sõnādõks.
Räägib taga – nagu meenutab. Sõ’ņšlõb – ne’iku mǟ’dlõb.
Tuleb selline röhitis, taga räägitakse. Tulāb seļļi jeng atroug, sõ’ņšlõb tā’giž.
mehele minna mī’elõ lǟ’dõ
vallaline naine mī’etõ naiztpūoļi
täismees täuž mīez
mees mehe vastu mīez mī’e vastõ
Ta on mees iga töö peale. Ta u’m mīez jegā tīe pǟlõ.
Mees püsib oma sõna juures, härg püsib oma sarvede juures. Mīez pidāb eņtš sõnā jūsõ, ǟrga pidāb eņtš sǭrad jūsõ
Ta püüab mehi. Ta akūb mē’ḑi.
iga asja peale meister jegā tīe pǟl mēstar
Töö teeb meistriks. Tīe tī’eb mēstart.
merd mööda pids mīerda
Kui inimene on joobnud, siis on meri põlvini. Ku rištīng u’m jūobõn, si’z mie’r u’m pūola sǭņi.
Peab merele minema. Mie’rrõ u’m lē’mõst.
mesilasema mie’dlinkizt jemā
mesilase nõelamine mie’dlinkiz siskāmi
Meie maal on palju metsi. Mä’d mǭs u’m pǟgiņ mõtšti.
Need tööd on kõik läinud metsa. Ne tīed attõ tikkiž lǟ’nõd mõtsõ.
Miks siis mitte? Mikš si’z äp?
Miks ta ei tulnud eile? Mikš ta i’z tu’l e’ggiļ?
Miks mu süda valutab? Mikšpierāst mi’n sidām pȯdūb?
