meelde jääda mīelõ īedõ
meelde jätta mīelõ jettõ ~ mīelõ pānda
meelde tulla ~ meelde turgatada mīelõ tūlda ~ mīelõ rabāgõ
meeles pidada mīelsõ pi’ddõ
meeles seista mīelsõ pī’lõ
meeles olla mīelsõ vȱlda
meelest ära unustada mīelstõ jarā u’nnõ
See läks mul meelest ära [~ välja mu meelest]. Se lekš ulzõ mi’n mīelstõ.
Kui miski vaid tuli meelde, ütles: mulle tuli pähe. Ku midāgõst set tu’ļ mīelõ, kītiz: mi’nnõn tu’ļ pǟ’zõ.
kaarte mängida kǭrtidi spēļõ
Muusikat mängitakse. Muzīkõ līltab.
Ta mängib viiulit. Ta spēļõb fijoltõ.
Ta mängib tükki viiuliga. Ta spēļõb stikkõ fijolõks.
Lapsed mängivad nukkudega. Lapst mǟngabõd pipādõks.
Ta mängis minuga nagu kass hiirega. Ta mǟngiz mi’nkõks ne’iku kaš īrkõks.
Ära mängi tulega! Alā mäng tu’lkõks!
märjaks saada kažīzõks sǭdõ
märg kui silk ka’žži ne’i ku siļk
märg nagu veest välja võetud ka’žži ne’i ku vie’dstõ ulzõ võttõd
nii märg nagu kala ne’i ka’žži ne’i ku kalā
Pea on märg. Pǟ u’m ka’žži.
Ma võtan natukese vedelat [~ märga] juurde [söögile]. Ma võtāb rǭžkīški kažīstõ jū’rõ.
Minu sukad on ligedad. Mi’n sukād at nīstõnd.
märkused hääldusest tǟ’ntõkst i’ļ īeldõm
On tarvitatud lisamärke kirjatähtede peal ja all. u’m kȭlbatõd jū’rõtǟ’tõkši kēratǟ’dõd pǟlõ ja allõ.
