Enda küpsetatud leib on maitsev. Eņtš ūdtõd lēba u’m ma’gḑi.
On nii maitsev söök, et kogu keele võib ära hammustada. Ne’i u’m ma’gḑi sīemnāiga, ku amā kīel võib jarā jamstõ.
lusikaga (~ sõrmega) maitsta kǭjkõks (~ suormkõks) smekkõ
Maitstakse sööki, maitstakse milline maitse sellel on. Maigāztõb sīemnaigõ, smekūb mingi makā tä’mmõn um.
See toit maitseb hästi. Se sīemnāiga māitsõb jõvīst.
Didrõkile enesele ka maitses juua. Di’drõkõn eņtšõn ka māitsiz jūodõ.
Suppi maitstakse, kas on hea. Rokkõ smekūb, või u’m jõvā.
Kui sa ei maitse, ei tea öelda ka. Ku sa ä’d smek, ä’d tīeda kītõ ka.
Praegu maksab vene raha. Paldītõn maksāb krī’evõ rǭ’.
See asi maksab palju raha. Se ažā maksāb pǟgiņ rǭ’dõ.
Leib maksis mulle ühe rubla. Lēba maksīz mi’nnõn ikš rubīļ.
Ma tahan saada, maksku mis maksab. Ma tǭ’b sǭdõ, la’z maksāg mis maksõs.
tagasi maksta tā’giž maksõ
Ma maksan talle rahas [~ rahaga]. Ma maksāb tä’mmõn rǭ’kõks.
Peremees maksis mulle ühe rubla. Perīmīez maksīz mi’nnõn ikš rubīļ.
Ta maksis kalade eest rukistega. Ta maksīz kalād je’dstõ ri’ggõdõks.
Ta on ise oma taskust maksnud ja jootnud või kuidas. Ta u’m ī’ž eņtš kabātstõ maksõn ja jūotõn või kui.
Emapoolset vanaisa ma mäletan nii nagu läbi une. Jemāi’zzõ ma mǟ’dlõb ne’i nemē le’b u’n.
