lausk taldrik laid tarīļ
madalad kingad lāidõd kǟngad
madal vesi laid ve’ž
madalad maad lūoikõd mǭd
madal rohi madāli āina
madal koht madāli kūož
madal puu madāli pū
madal hääl madāli ēļ
madal vesi madāli ve’ž
Kui ei ole sügav, kas siis öeldakse madal. Ku ä’b ūo tõvā, või si’z kītõb vaigā.
Kalad on madalal. Kalād at laidõs.
Päike on madalal. Pǟva u’m madālis.
Kalad lähevad madalalt ära sügavale. Kalād lǟ’bõd laidõld jarā tõ’vvõ.
Ta hakkab madalalt tagasi tulema [kõrgemale]. Ta īrgõb tūlda tā’giž madālist.
Pääsukesed lendavad madalalt. Pešlinkizt līndabõd madālist.
Lind lendab madalalt. Lind līndab madālist.
Lennuk lendab madalalt. Līndamašīn līndab madālõld.
Isa purjetanud laevade peal koka ja madrusena. Tǭți pūŗtõn kuoigīd pǟl kokkõks ja matrūzõks.
Poiss magas selle tüdrukuga. Pȯis magīz sīe neitstõks.
voodis (~ väljas) magada lovāl (~ ullõ) ma’ggõ
magama heita ma’ggõm laškõ
magama jääda ma’ggõm īedõ
magama panna ma’ggõm pānda
magab nagu surnu (~ kott; ~ puupakk) magūb ne’i ku jarā kūolõn (~ kuoț; ~ pūklutš)
Laps magab ema juures. Läpš magūb jemā jūsõ.
Seal magab ema lapsega. Sǟ’l magūb jemā lapsõks.
Ta magab ööd ja päevad läbi. Ta magūb īed ja pǟvad le’bbõ.
Ma magasin ööd tema juures. Ma magīz tä’m jūsõ i’ļ īe.
Jaanil oli aeg magada. Jǭņõn vȯ’ļ āiga ma’ggõ.
Ma tahan magada, peab puhkama. Ma tǭ’b ma’ggõ, no’vvõmõst um.
Jäi magama nagu pisike silk. Ei ma’ggõm ne’iku piški siļk.
kõhunääre, pankreas magūdta’ggi ro’ugõz
mao limaskesta näärmed magūd limānǭ’gõ ro’ugõd
magus uni ma’gḑi u’ņ
Mari on magus nagu suhkur. Mǭŗa u’m ma’gḑõ ne’iku tsukkõrz.
Igal söögil on selline magus lõhn. Jegāī’d sīemnāigan u’m seļļi smǭršig kard.
Isakass hammustab hiireemal pea ära. Runts jāmstab īrjemān pǟ mǭ’.
maha panna; maha matta mǭ’zõ pānda
maha heita mǭ’zõ eitõ
maha pillata mǭ’zõ pillõ
Müts maha! Kibār mǭ’zõ!
Kass hammustab hiireemal pea ära. Kaš jāmstab īrjemān pǟ mǭ’zõ.
Hommikul kängitsetakse jalad kinni, õhtul päästetakse lahti. Ūoņdžõl kēngõb jālgad vi’zzõ, ȭdõn pästāb mǭ’zõ.
maha rõhuda, suruda mǭ’zõ pīkstõ
alla neelata mǭ’zõ nīelõ
maha võtta mǭ’zõ võttõ
maha ajada mǭ’zõ vie’ddõ
maha visata mǭ’zõ viskõ
maha tõmmata mǭ’zõ tõmbõ
maha tappa mǭ’zõ tappõ
maha sadada, kukkuda mǭ’zõ sa’ddõ
maha raputada mǭ’zõ repțõ
maha raiuda mǭ’zõ ra’dļõ
maha arvata, lahutada mǭ’zõ arrõ
maha lüüa mǭ’zõ ra’bbõ
maha matta mǭ’zõ mattõ
laualt maha ajada lǭda pǟld mǭ’zõ likkõ
maha minna; loojuda mǭ’zõ lǟ’dõ
maha lasta mǭ’zõ laskõ
maha langeda mǭ’zõ langõ
maha jätta mǭ’zõ jettõ
maha istuda mǭ’zõ istõ
maha astuda mǭ’zõ astõ
Päev (~ kuu) läheb looja. Pǟva (~ kū) lǟ’b mǭ’zõ.
