merel ja maal mier ja mǭ pǟl
tükk maad kabāl mǭdõ
maani maha põleda mǭdõ sǭņ jarā pa’llõ
maad harida mǭdõ je’llõ
maas lamada mǭsõ ma’ggõ
maast üles tõsta mǭstõ i’lzõ nustõ
maast üles saada mǭstõ i’lzõ sǭdõ
maad künda mǭdõ kindõ
maad väetada mǭdõ vä’gtõ
maha külvata mǭ’zõ killõ
maha matta mǭ’zõ mattõ
maha panna mǭ’zõ pānda
maha istutada mǭ si’zzõl stǭdõ
Meie maa on suur ja rikas. Mä’d mǭ u’m sūr ja rikāz.
Nagu maa põleb mu jalge all, nii tahan minna. Ne’iku mǭ palāb mi’n jālgad allõ, ne’i tǭ’b lǟ’dõ.
Seda ei leia sa maa peal. Siedā ä’d līeda sa mǭ pǟl.
Peab võtma pussi maast üles, et see ei vedeleks maas. U’m võtāmõst duņtš mǭstõ i’lzõ, algõ ta pī’lõg mǭsõ.
Sellel on elus maa jalge all – ei ole selline inimene, kes seisab koha peal. Sīen u’m je’lsõ mǭ jālgad allõ – ä’b ūo seļļi rištīng, kis pī’lõb kūož pǟl.
Pannakse kartulid (~ sibulad) maha. Panāb na’ggõrd (~ sīpõld) mǭ si’zzõl.
Võetakse kartuleid. Võtāb na’ggiri mǭstõ i’lzõ
Võetakse peedid (~ kaalikad) üles. Võtāb bīetõd (~ strīnkõd) mǭstõ i’lzõ.
Maal on veel lund. Mǭlõ ve’l u’m lūnda.
Maal veel lumi katab maad. Mǭlõ ve’l lu’m katāb mǭdõ.
maailma lõpp pasouļ lopāndõks
Tema pole sellest maailmast – see on selline, kes midagi ei tee, ei tea. Tämā ä’b ūo sīest pasouļõst – se u’m seļļi, kis midāgõst ä’b tī’e, ä’b tīeda.
Seda pole ilmas nähtud. Siedā ä’b ūo īlmas nǟ’dõd.
Kunas saab [maa]ilmale rahu? Kunā sǭb īlman armõ?
Ventspilsi maakonna juhataja. Vǟnta aprink jū’odiji
Jelgava maakond Jālgab mǭkõr
Ventspilsi maakond Vǟnta mǭkõr
Maanteest maa pool piki Sīkrõgi soostunud orge on palju jõhvikaid. Mǭ pūol šossejt pi’ds Sīkrõg vigīdi gārbaņi u’m pǟgiņ.
merel ja maal mier ja mǭ pǟl
tükk maad kabāl mǭdõ
maani maha põleda mǭdõ sǭņ jarā pa’llõ
maad harida mǭdõ je’llõ
maas lamada mǭsõ ma’ggõ
maast üles tõsta mǭstõ i’lzõ nustõ
maast üles saada mǭstõ i’lzõ sǭdõ
maad künda mǭdõ kindõ
maad väetada mǭdõ vä’gtõ
maha külvata mǭ’zõ killõ
maha matta mǭ’zõ mattõ
maha panna mǭ’zõ pānda
maha istutada mǭ si’zzõl stǭdõ
Meie maa on suur ja rikas. Mä’d mǭ u’m sūr ja rikāz.
Nagu maa põleb mu jalge all, nii tahan minna. Ne’iku mǭ palāb mi’n jālgad allõ, ne’i tǭ’b lǟ’dõ.
Seda ei leia sa maa peal. Siedā ä’d līeda sa mǭ pǟl.
Peab võtma pussi maast üles, et see ei vedeleks maas. U’m võtāmõst duņtš mǭstõ i’lzõ, algõ ta pī’lõg mǭsõ.
Sellel on elus maa jalge all – ei ole selline inimene, kes seisab koha peal. Sīen u’m je’lsõ mǭ jālgad allõ – ä’b ūo seļļi rištīng, kis pī’lõb kūož pǟl.
Pannakse kartulid (~ sibulad) maha. Panāb na’ggõrd (~ sīpõld) mǭ si’zzõl.
Võetakse kartuleid. Võtāb na’ggiri mǭstõ i’lzõ
Võetakse peedid (~ kaalikad) üles. Võtāb bīetõd (~ strīnkõd) mǭstõ i’lzõ.
Maal on veel lund. Mǭlõ ve’l u’m lūnda.
Maal veel lumi katab maad. Mǭlõ ve’l lu’m katāb mǭdõ.
kadumisele määrata ka’ddimiz alā andõ
elu jaoks määratud jalg je’l pierāst lõ’vdõt jālga
selline nahk, mida võib määrida ja valgendada seļļi nǭ’gõ, mis võib smērõ ja vittõ
Ära määri ennast! Alā mustānt ēņtšta!
Ma määrin sulle leiba võiga. Ma vȭidab si’nnõn lēba vȭidagõks.
Määritakse võid leiva peale. Vȭidab vȭita lēba pǟlõ.
Ta määrib teisele mett moka peale siis, kui petab. Ta vȭidab tuoizõn mietā ūl pǟlõ si’z, ku touzõb.
