Ta mitte ei luba ümber vaadata – kui sul ei ole aega niipalju, et ümber vaadata. Ta mit ä’b ānda immõr vaņtlõ – ku si’nnõn ä’b ūo aigõ ne’ije’n, ku immõr vaņtlõ.
ennast ristida lasta ēņtšta rištõm laskõ
Isa ei lasknud mind kodunt välja. Izā i’z lask mīnda kuondõst ulzõ.
Ma lasin teda (~ tal) magada. Ma laskīz tǟnda (~ tä’mmõn) ma’ggõ.
Lase mõelda! Lask mõtlõ!
Ei või lasta teda kaugele. Ä’b või laskõ tǟnda kōgaz.
Praegu lubatakse mind aeglaselt käia. Paldīņ mīnda laskūb lougõ kǟ’dõ.
Ta lasi teha mulle kingad. Ta laskīz tī’edõ mi’nnõn kǟngad.
Ta lubab teha neile linnuseid. Ta tȭitab tī’edõ näntõn nīnidi.
Ta lubas anda selle raamatu. Ta tȭitiz andõ sīe rǭntõ.
Kui ta on lubanud, siis ta annab. Ku ta tõitõn um, si’z ta āndab.
Ta on mul nii juures, et mitte sammu ei luba astuda. Ta u’m mi’nnõn ne’i jūsõ, ku mit sa’mtõ ä’b vēļ astõ.
sõna pidada sõ’nnõ pi’ddõ
sõna murda sõ’nnõ murdõ
lubadust täita tȭitamizt täutõ
Kui ma oma sõna talle andsin, ma pean oma sõna. Ku ma eņtš sõnā tä’mmõn āndiz, ma pidāb eņtš sõ’nnõ.
Ma loen raamatut. Ma lugūb rǭntõzt.
Ma loen raamatuid. Ma lugūb rǭntidi.
välja arvatud lu’ggõs ulzõ
Sa loed lesti. Sa lugūd lešti.
Ma loen, mitu lehma on. Ma lugūb, mits nī’emõ attõ.
Neid võib sõrmedel lugeda, ei ole mingi palju. Nēḑi võib sūormõd pǟl lu’ggõ, ä’b ūo mingi pǟgiņ.
Ma ei pea seda mitte millegiks. Ma ä’b pa’n siedā mittõ mikšmõks.
Teine ei tee kuulmakski. Tuoi ä’b pa’n mit kūlõmõks.
lühike hetk līti irg
lühike kasv līti ka’z
lühikeseks ajaks lītiz āigaks
Ta viibis seal lühikest aega. Ta vībtiz sǟ’l lītizt aigõ.
Valel on lühikesed jalad. Pietūksõn at lītid jālgad.
ümber ajada immõr gǭ’žõ
Nad peaaegu paiskasid võõra inimese maha. Ne pigā gǭ’žizt vȭrõ rištīng mǭ’zõ.
Kukub, kui ta ajab ümber! Sadāb, ku ta gǭ’žõb!
Selle oja ääres oli neid puid katki näritud ja maha langetatud. Sīe ūrganaigās vȯ’ļ nēḑi pūḑi kațki pu’rdõt ja mǭ’zõ gǭ’ždõd.
eemale tõugata jarā likkõ
Ma lükkan tooli. Ma likūb ra’jjõ.
Käega sa lükkad teda edasi. Kä’dkõks sa likūd tǟnda je’ddõpē’ḑõn.
Nad lükkasid paati. Ne likīzt laijõ.
Peab kulbiga (lusikaga) mõistust sisse andma. Kǭjkõks u’m mīeldõ āndamõst si’zzõl.
luu ja nahk lū ja nǭ’gõ
Kõik kondid valutavad. Amād lūd pȯ’ddõbõd.
See ei ole mingi konte murdev töö. Se ä’b ūo mingi lūd murdtõb tīe.
Tuleks anda sulle üle kärsa. Lǟ’ks andõ si’nnõn i’ļ nik.
Antakse lehmale vitsaga mööda selga. Āndab nī’emõn joutõks pi’ds sälgõ.
Ma andsin talle nina peale [~ andsin head nina]. Ma tä’mmõn āndiz jõvā nanā.
Kukk pani ükskord põrsale. Kik pa’ņ ikškõrd pȯrzõn.
Ta lööb lauad kokku. Ta pieksāb dēļõd ī’dõku’bbõ.
ära lüüa jarā ra’bbõ
maha lüüa mǭ’zõ rabbõ
välja lüüa ulzõ ra’bbõ
kinni lüüa vi’zzõ ra’bbõ
Kell lööb. Kīela rabūb.
Äike lööb maasse. Pițki rabūb mǭ’zõ.
Ta lõi kaks kätt kokku. Ta rabīz kakš kätā ku’bbõ.
Häll oli laudadest kokku löödud. Äl vȯ’ļ dēļist ku’bbõ ra’bdõd.
Sinu ta küll lööb maha nagu tühjatähja. Si’n ta kil rabūb mǭ’zõ ne’iku tūltouvõ.
Mind nagu vasaraga lüüakse maha. Mīnda ne’iku vazārõks rabūb mǭ’zõ.
Sa võid mu lüüa tükkideks, ma kah ei räägi. Sa võid mi’n ra’bbõ kabāļiz, ma ka ä’b rõkānd.
kinni pista, lüüa või torgata vi’zzõ spro’užõ
Lüüakse midagi teise külge kinni mingi asjaga, naelaga. Spro’užõb midāgõst tuoiz jū’rõ vi’zzõ mingiz ažāks, na’ggõlõks.
Riie pistetakse kinni. Ǭ’rõn spro’užõb vi’zzõ.
ladina keelt pähe taguda latīņ kīeldõ pǟ’zõ ta’ggõ
Taotakse vasaraga vastu alasit. Tagāb vazārõks pi’ds laktõ.
Kui inimene on uimane, põrkab ühele poole, teisele poole, tuigerdab omaette. Ku rištīng u’m jūrmatõn, piekslõb ī’dõ pūolõ, tuoizõ pūolõ, lūoilõb ī’žeņtšõks.
Hobune põtkab. I’bbi pȯtkāstõb.
Laps põtkib. Läpš pȯtkāstõb.
Toakell lööb. Tubā kīela zvaņūb.
Kell heliseb jumalateenistuselt välja [~ Kirik lüüakse välja]. Kīela zvaņūb ulzõ lǭtõld.
