ihusse lüüa le’jjõ eitõ
Ta on ihu minu ihust. Ta u’m lejā mi’n lejāst.
Vaim on küll valmis, aga liha on nõder. Vaim kil u’m vaļmõz, bet lejā u’m nõ’ddõr.
Peab ootama, kui ta kasvatab liha oma luudele, siis on inimese nägu. U’m vȯ’dlõmõst, ku ta kazātõb lejā eņtš lūd pǟlõ, si’z u’m rištīng nägū.
Luud, liha lusti täis. Lūd, lejā luštõ täuž.
Ihu oli marraskil. Lejā vȯ’ļ tūorõz.
Haigus lõi ihusse. Rujā ētiz le’jjõ.
rasvane liha lī’ebi vȯzā
loomaliha, lehmaliha nī’emõ vȯzā
tailiha pu’nni vȯzā
soolaliha sūoli vȯzā
värske liha priš vȯzā
sealiha sigā vȯzā
lihaviilud vȯzā škē’lõd
Otsustasime seda teha lihtsalt o-ga. Loptātizmõ siedā tī’edõ kȭrdastiz o-kõks.
Oleks võinud öelda lihtsalt. Vȯlks võind kītõ kȭrdastiz.
Mitte kõrvagi ei liiguta – ei ole elus. Mittõ kuorrõ ä’b liktā – ä’b ūo je’lsõ.
Uksi ühtlugu liigutatakse kinni-lahti. Ukši ī’dstī’d vǭŗštõb vāldiņ – vi’zzõ.
Torm niisamuti liigutab uksi, kuni lõhub ära. Tōvaz ne’i ī’ž vǭŗštõb ukši, kamēr a’rtõb jarā.
Mööda maanteed on tihe autoliiklus. Pi’ds sūrdõriekkõ u’m sa’gdi outōmašīnõd likkimi.
tihe autobussiühendus sa’gdi outōbussõd ī’timi
Ühendus mööda maateid oli väga raske. Jatkā pi’ds mǭ riekīdi vȯ’ļ vä’ggi lǟlam.
Peamiseks ühenduseks kasutati veeteid. Pǟmiz jatkās kȭlbatiz vie’d riekīdi.
Liimiga liimitakse, määritakse, pannakse kokku nii, et ta hakkab ühtekokku. Līmkõks līmtõb, võijõb, panāb ku’bbõ ne’i, ku ta akūb ī’dõku’bbõ.
