Ma lehvitasin talle käega.   Ma võ’iliz tä’mmõn kä’dkõks.

Mingit riiet või lippu lehvitatakse talle.   Mingizt ǭ’rõntõ agā pla’ggõ plivīņțõb tä’mmõn.

Käega lehvitatakse, nii nagu laps teeb adaa-adaa.   Kä’dkõks vētsiņțõb ne’iku läpš tī’eb ațā-ațā.

Käega lehvitab talle nagu nägemiseni.   Kä’dkõks vētsiņțõb tä’mmõn ne’iku nēmiz pǟl.

Priileiva peal ollakse siis, kui ollakse pensionil.   Brīvlēba pǟl u’m si’z, ku u’m penzijõs.

Ära võta mu sissetulekut [~ leiba] ära!   Alā võttõ mi’n lēba jarā!

Sa sõltud minust [~ sööd minu leiba].   Sa sīed mi’n leibõ.

Ma olen tema leivas.   Ma u’m tä’m lēbas.

Me oleme ühes leivas: üheskoos teenime, üheskoos sööme.   Mēg ūom ī’ds lēbas: ī’dsõ ku’bsõ pe’ļļõm, ī’dsõ ku’bsõ sīemõ.

Kelle leiba sa sööd, selle [~ seda] laulu sa laulad.   Kīen leibõ sa sīed, siedā loulõ sa lōlad.

Ma midagi leidsin.   Ma midēd līediz.

Kalendrite tekstides on leida vanu sõnu.   Āigarǭntõd tekstiš u’m lieudtõb va’ņdi sõ’ņdi.

Lind lendab tiibadega puusse, puust maha, ühe oksa pealt ära teise oksa peale, madalalt, kõrgelt.   Lind līndab tībõdõks pū’zõ, pūstõ mǭ’zõ, ī’d oksā pǟld jarā tuoiz oksā pǟl, madālist, kuordõst.

Lind lendab, tiivad tilguvad (see on mõistatus).   Lind līndab, tībõd tilkõbõd (se u’m tabāndõks).

Kuhu sa lendad?   Kus sa līndad?

Lenda, lenda, lepatriinu, kuspool on su pruut!   Līnda, līnda, mǭmaļikki, kus pūol u’m si’n brūț!

Lenda, lenda, lepatriinu, kuspool minu peigmees!   Līnda, līnda, mǭmalinki, kus pūol mi’n brūdganā!

Lesed, need on need isasmesilased.   Traņād, ne at ne mie’dlinkiz izād.

Ronib üles, libiseb ja võib kukkuda maha.   Astāb i’lzõ, lõuglõb ja võib sa’ddõ mǭ’zõ.

Jalad libisevad, ise ei mõtle, et libiseb maha.   Jālgad li’bštõbõd, ī’ž ä’b mõtlõ, kui ta lõuglõb mǭ’zõ.

Kui ülevalt libiseb, siis vaid libiseb.   Ku ildõst lõuglõb, si’z set lõuglõb.

Jalg libises maha.   Jālga lõugliz.

Taldrik libises käest.   Tarīļ lõugliz kä’dst ulzõ.

Väiksed liblikad, mõnikord on neid päeva ajal palju   Piškizt li’bla’bbiņd, mūnda kõrd u’m pǟgiņ pǟva aigõz nēḑi.