Me laulame liivi laule. Mēg lōlam līvõ lōlidi.
Tema laul on lauldud: nüüd on täiesti kutu. Tä’m loul u’m louldõd: ni u’m pagalām tikkiž.
laulab nagu kukk lōlab ne’iku kik
Ta laulab ilusasti. Ta knaššõ lōlab.
Me laulame koos. Mēg lōlam ku’bsõ.
Ta laulab teist laulu: mina ütlen nii, tema ütleb naa. Ta lōlab tūoizta loulõ: ma kītõb ne’i, ta kītõb ne’i.
Lapsed laulavad kui pääsukesed. Lapst lōlabõd ne’iku pešli’nkizt.
just nii kū’oḑõn ne’i
justkui kū’oḑõn nemē
otse näkku öelda kū’oḑõn siļmõz kītõ
just siis kū’oḑõn si’z
otse vastupidi kū’oḑõn vastõpē’ḑõn
Just täna ta ei tulnud. Kū’oḑõn tämpõ ta i’z tu’l.
Just sellepärast ma tulin. Kū’oḑõn sīepierāst ma tu’ļ.
Tema naine on lausa skisofreenik Tä’m nai u’m kū’oḑõn šizofrēnik.
ära öelda tā’giž kītõ
välja öelda ulzõ kītõ
vastata vastõ kītõ
ei ütle ei kuiva ega märga ä’b kīt ä’b kuijõ, ä’b kažīzt
ei ütle ei musta ega valget ä’b kīt ä’b mustõ, ä’b valdõ
Ma ütlen, ma tean, et inimesed kutsusid seda ka Dēvitjärveks. Ma kīt, ma tīedab, ku ro’vzt tǟnda nutīzt ka Dēvit jǭraks.
Sa ütled talle suu sisse. Sa kītõd tä’mmõn sū’zõ.
Ta palju lobiseb. Ta pǟgiņ kītõb.
umbaher, viljatu lehm kuijõǭ’dõrz nī’emõ
Lehm on kinni. Nī’em u’m jarā jettõn.
Lehm tuli lüpsma. Nī’em sai lipšāb.
viibutab vitsa vitsīņtõb jōtazt
Loom vehib oma sabaga. Lūomõz eņtš tabārtõ vitsīņtõb.
