laisk hobune lāiska i’bbi
laiska hobust ajada laiskõ ibīzt a’jjõ
Laisk, mitte sõrme[gi] ta ei taha liigutada. Lāška, mittõ suormõ ta ä’b tǭ’ liktõ.
Laiska inimest nimetatakse villaseks. Laiskõ rištīngt nutab villizõks.
lampjalg la’igli jālga
lame katus līezlimi katūks
lame rand līezlimi rānda
lame luide līezlimi kȭnka
Lest on lame kala. Liestā u’m la’iglimi kala.
Üks kant oli tahutud lapikuks. Ikš kant vȯ’ļ to’vdõt la’iglimizõks.
tapalambad taptõb lambõd
lamba vill lambõ vīla
lammast niita lāmbazt kerīkšõ
lambaid karjatada lambidi kaitsõ
nagu lammaste sekka hunt lastud ne’iku lambõd sie’ggõ su’ž lastõd
hoonet lammutada je’llõ artõ
maha lõhkuda mǭ’zõ artõ
Ma lõhkusin kirvega kapi ära. Ma artiz kirrõks käp jarā.
Puu langeb. Pū lāngõb.
Ära kuku! Alā lang!
maha kukkuda mǭ’zõ sa’ddõ
jalgadele kukkuda jālgad pǟlõ sa’ddõ
kokku kukkuda ku’bbõ sa’ddõ
peale sadada, kallale tungida, rünnata pǟlõ sa’ddõ
pikali kukkuda pitkālõz sa’ddõ
silmili kukkuda sīlmad pǟlõ sa’ddõ
selja peale kukkuda sǟlganiz sa’ddõ
sisse kukkuda si’zzõl sa’ddõ
Ta kukkus seina äärde pikali. Ta sadīz sāina kilgõ pitkāliz.
Ta kukkus üle pea ja kaela. Ta sadīz i’ļ pǟ ja i’ļ ka’ggõl.
Me sadasime ühele selga. Mēg sadīzmõ ī’dõn sälgõ.
Need sajavad peale nagu lambad ja söövad ära. Ne ne’iku lambõd sadābõd pǟlõ ja sīebõd jarā.
Nad on langenud kui puulehed. Ne attõ sa’ddõnd ne’iku pūlī’edõd.
Puud langesid nagu heina vaalud. Pūd sadīzt ne’iku āina vǭlõd.
ümber ajada immõr gǭ’žõ
Nad peaaegu paiskasid võõra inimese maha. Ne pigā gǭ’žizt vȭrõ rištīng mǭ’zõ.
Kukub, kui ta ajab ümber! Sadāb, ku ta gǭ’žõb!
Selle oja ääres oli neid puid katki näritud ja maha langetatud. Sīe ūrganaigās vȯ’ļ nēḑi pūḑi kațki pu’rdõt ja mǭ’zõ gǭ’ždõd.
vallaslaps [~ aia ääres saadud laps] tarān aigās sǭdõd läpš
See laps on mu veri ja ihu. Se läpš u’m mi’n ve’r un mi’n lejā.
Ta sai lapse sellelt kaluripoisilt. Ta sai laps sīest kalāmī’e pȯisõst.
Ta mitte ei luba ümber vaadata – kui sul ei ole aega niipalju, et ümber vaadata. Ta mit ä’b ānda immõr vaņtlõ – ku si’nnõn ä’b ūo aigõ ne’ije’n, ku immõr vaņtlõ.
kuivaks lasta kūjaks laskõ
põhja lasta pū’ojõ laskõ
sisse lasta si’zzõl laskõ
silmast (~ silmist) välja lasta sīlmast (~ siļmšti) ulzõ laskõ
lahti lasta vāldiņ laskõ
Need Ūžkilā järved said kuivaks lastud. Ne Ūdkilā jǭrad saitõ kūjaks lastõd.
Ta laseb puud (~ puid) maha. Ta laskūb pūd (~ pūḑi) mǭ’zõ.
Ta lasi paadi põhja. Ta laskīz lǭja pū’ojõ.
Ta lasi mu (~ mind) lahti. Ta laskīz mi’n (~ mīnda) vāldiņ.
ennast ristida lasta ēņtšta rištõm laskõ
Isa ei lasknud mind kodunt välja. Izā i’z lask mīnda kuondõst ulzõ.
Ma lasin teda (~ tal) magada. Ma laskīz tǟnda (~ tä’mmõn) ma’ggõ.
Lase mõelda! Lask mõtlõ!
Ei või lasta teda kaugele. Ä’b või laskõ tǟnda kōgaz.
Praegu lubatakse mind aeglaselt käia. Paldīņ mīnda laskūb lougõ kǟ’dõ.
Ta lasi teha mulle kingad. Ta laskīz tī’edõ mi’nnõn kǟngad.
maha lasta mǭ’zõ laskõ
Ta laseb püssiga siga. Ta laskūb flintõks si’ggõ.
Ta lasi mulle püssiga jalga. Ta laskīz mi’nnõn flintõks jalgõ.
