Sõnād

ā ä ǟ č ē ģ ī ķ ļ ņ ō ȯ ȱ ǭ õ ȭ ö ŗ š ț ū ž ü

Redzami 1551 - 1574 no 4465 šķirkļiem

küllalt
  dīezgõn, ki’l adv
(küllalt)

küllalt olla, piisata   ki’l vȱlda

Meile piisab.   Mä’ddõn u’m ki’l.

						
küllaltki
(a)   jõvāgid adv
(küllaltki)

Küllaltki jäme nõel oli.   Jõvāgid ja’mdõ nõ’ggõl vȯ’ļ.

(b)   killõld adv
(küllalt, küllaltki)

küllaltki suur   killõld sūr

						
küllap
  kilāb, tokš adv
(küllap)
						
külm
(a)   kīlma s
(külm)

natuke külma saada   rǭžki kilmõ sǭdõ

Ma olen külma saanud.   Ma u’m sǭnd kilmõ.

Külm püsib.   Kīlma pī’lõb.

Külm ei luba edasi minna.   Kīlma ä’b vēļ lǟ’dõ je’ddõpē’ḑõn.

Tuleb külma.   Līb kilmõ.

Uksest tuleb külma.   Uksõst tulāb kīlma.

Külmaga ei edene.   Kīlmaks ä’b lǟ’ je’ddõpē’ḑõn.

(b)   kīlmatõks s
(külm, pakane)

Külm oleks ta ära võtnud.   Kīlmatõks vȯlks tä’m võttõn.

						
külm
  kīlma adj
(külm)

külm ilm   kīlma āiga

külm inimene   kīlma rištīng

Mul on külm.   Mi’nnõn u’m kīlma.

Ilm läheb külmaks.   Āiga īeb kīlmaks.

On nii külm, et peab värisema.   U’m ne’i kīlma, ku u’m dõ’ŗžõmõst.

Käed niipalju külmad kui surnul.   Kädūd ne’i je’n kīlmad ne’i ku mirīņõn.

Käed, need on külmad nagu jäätükid, nagu ära külmanud.   Kädūd, ne attõ kīlmad ne’i ku jeikabāld, ne’i ku jarā kilmõnd.

Kui läheb vette pesema, siis on külm nagu raud; kui joob, on külm kui jää.   Ku lǟ’b vie’d si’zzõl pie’zzõm, si’z u’m kīlma ne’i ku rōda; ku jūob, u’m kīlma ne’i ku jei.

						
kulm
  gūlma s
(kulm)

altkulmu vaadata   a’lmõl gulmõ vaņtlõ

kulmu kortsutada   gūlmidi nu’žžõ

						
külmetada
  kīlmatõ vt
(külmetada)

Ma olen ennast ära külmetanud.   Ma u’m kīlmatõn ēņtšta.

Ära külmuta end!   Alā kīlmat ēntšta!

						
külmetada
  kilmõ vi
(külmetada)

Mul külmetavad käed.   Mi’nnõn kīlmabõd kädūd.

						
külmik
  jei|käp s
(külmkapp, külmik)
						
külmkapp
  jei|käp s
(külmkapp, külmik)
						
külmuda
  kīlmatõ vt
(külmuda)

Aken külmub kinni, seal kunstnik joonistab neid roose.   Lä’b kīlmatõb vi’zzõ, sǟ’l kuņštnikā tǟ’tõb nēḑi rūožidi.

						
külmuda
  kilmõ vi
(külmuda)

jääks külmuda   jeiõ kilmõ

kangeks külmuda   kangtõks kilmõ

sirgeks külmuda   kūoḑizõks kilmõ

kinni külmuda   vi’zzõ kilmõ

ära külmanud nagu kringel (~ silk)   jarā kilmõn ne’i ku kringiļ (~ siļk)

Meri külmub kinni.   Mie’r kīlmab vi’zzõ.

						
külmutatud
  kīlmatõd adj
(külmutatud)
						
kulp
  povār|kǭj s
(kulp)
						
kultuur
  kultūr s
(kultuur)
						
kultuurikeskus
  kultūr|sidām s
(kultuurikeskus)
						
kulu
(a)   ku’l s
(kulu, kulutus)

„Herättäjä-Yhdistys„ kattis kulud.   „Herättäjä-Yhdistys„ katīz kulūd.

(b)   ku’l s
(kulu, vana rohi)

Põletati vana kulu.   Kitīzt va’nnõ ku’llõ.

(c)   ku’ltõks s
(kulu)
						
kuluda
(a)   di’llõ vi
(kuluda)

Ta kulub ära, kui jääb kuivaks nagu puu.   Ta dilūb järāndiz, ku īeb kūjaks ne’i ku pū.

(b)   ku’llõ vi
(kuluda, vajalik olla)

Uued kingad kuluksid nagunii ära.   Ūd kǟngad ku’llõkst ne’ikuine’i jarā.

(c)   ku’llõ vi
(kuluda)

põrand kulub   pȭrand kulūb

Raha kulub kiiresti.   Rǭ’ kulūb pakānd.

Mida süüakse, see kulub.   Mis sīeb, se kulūb.

(d)   ȭrbõ vi
(hõõrduda, kuluda)

läbi kuluda   jarā ȭrbõ

Püksireis võib olla läbi kulunud.   Bikšõraigā võib vȱlda jarā ȭrbõn.

						
kulutada
  ku’ltõ, tērõ vt
(kulutada)

aega kulutada   a’igõ ku’ltõ

jalatseid kulutada   kengmidi ku’ltõ

raha kulutada   rǭ’dõ ku’ltõ

ära kulutada   ulzõ ku’ltõ

kulutatud aeg   tērdõt āiga

Nöör kulutab puud.   Šnūor ku’ltõb pūdõ.

Palju raha kulutati ära.   Pǟgiņ rǭ’dõ tēriz jarā.

Ära kuluta!   Alā tēr!

						
kulutada
  vībtõ vt
(veeta, kulutada)

See kulutas seda aega väga.   Se vībtiz siedā aigõ vä’ggi.

						
kulutus
(a)   ku’l s
(kulu, kulutus)

„Herättäjä-Yhdistys„ kattis kulud.   „Herättäjä-Yhdistys„ katīz kulūd.

(b)   ku’ltõks s
(kulutus)
						
kumbki
  kummi, kummit pn
(kumbki)

kummaski käes õun   kummit kä’dsõ umārz

kummalegi anti   kummitõn āndiz

kummaski küljes oli kaks auku.   Kummiš kilgsõ vȯ’ļt kakš oukõ.

Kumbki teeb oma tööd.   Kummit tī’eb eņtš tīedõ.

						
kumm
  gum s
(kumm)
						
kumm
  rēp, rep s
(kumm, rehv)

Ta ajab rattale peale rehvi.   Ta ajāb pǟlõ kȭrõn rēp.

						
kummaline
(a)   eņtš|vīți adj
(imelik, kummaline, naljakas)

erisugune inimene   eņtšvīți rištīng

imelik inimene   eņtšvīți rištīng

Sellist imelikku inimest ei ole nähtud.   Seļļi eņtšvīți rištīng ä’b ūo nǟ’dõd.

Sellist imelikku inimest ma ei ole näinud.   Seļļizt eņtšvīțizt rištīngt ma ä’b ūo nǟnd.

(b)   merk adj
(isesugune, kummaline)

Ta on kummaline inimene.   Ta u’m merk rištīng.

						

Redzami 1551 - 1574 no 4465 šķirkļiem