Tehakse korda võrku – seda nagu parandatakse, seda paigatakse, tehakse terveks. Arīņtõb vȭrta – tǟnda nemē parāntõb, tǟnda pāikõb, tī’eb tierrõks.
seab korda võrke sēļţab võrgidi
Seab korda, teeb korda mingi asja, võrgu. Sēļţab, tī’eb sieldõks mingiz ažā, võrgõ.
Ta sai uue korteri. Ta sai ūd kūortiļ.
Ta tahtis uut korterit. Ta tǭ’ž ūdtõ kūortiļt.
suured kõrvad nagu koeral sūrd kūorad ne’i ku piņņõn
ühest kõrvast sisse, teisest välja ī’dst kūorast si’zzõl, tuoizõst ulzõ
kõrva taha panna kūora tagān pānda
kõrvad kikki ajada kūorad pistõ a’jjõ
Kõrvad on püsti üles. Kūorad at pist illõ.
Kõrv ajab pilli. Kūora vīngõb.
Kõrv on lukus. Kūora u’m vizās.
Pane oma kõrvad kinni, nii et sa ei kuule! Pa’n eņtš kūorad vi’zzõ, ne’i ku sa ä’d kūl!
Kõrvad lähevad lukku. Kūorad sadābõd vi’zzõ.
Ta ei liiguta [~ tõsta] kõrvagi. Ta ä’b nustā mittõ kuorrõ.
Vesi läheb kõrva sisse, siis kõrv kohiseb. Ve’ž lǟ’b kuorrõ si’zzõl, si’z kūora rū’tšõb.
Ei ole mõistust peas, siis on kõrva tagant märg. Ä’b ūo õ’mmõ pǟ’sõ, si’z u’m kūora tagānd ka’žži.
See läks kõik mu kõrvast [~ kõrvust] mööda. Se lekš tikkiž mi’n kūorastõ pi’ddõz.
Ma kuulsin seda poole kõrvaga. Ma kūliz siedā pūol kūoraks.
Ta istub minu kõrval. Ta istāb mi’n kilgsõ.
Seisa minu kõrval! Pī’l mi’n kilgsõ!
Ta magab minu kõrval. Ta magūb mi’n kilgsõ.
Me elame üksteise kõrval. Mēg jelām ī’dtuoiz kūorõks.
Ta istus ukse kõrvale. Ta istīz uks kilgõ.
Ta istus naise kõrvale. Ta istīz naiz kuorrõl.
teelt kõrvale põigata riekstõ arāks lǟ’dõ
kõrvale tõmbuda, taanduda kilgõ kippõ
kõrvale hoida, hoiduda kilgõ vȯidõ
kõrvale toimetada, kõrvaldada kilgõl pānda
Sellised mõtted peab lükkama kõrvale. Seļļizt mõtkõd u’m pa’nmõst a’igõl.
Ta läks ära mu kõrvalt. Ta lekš jarā mi’n kilgstõ.
Ta tõusis üles naise kõrvalt. Ta nūziz ilzõ naiz kūorald.
