algusots e’žmi īrgandõks
suka (~ kinda) alustus sukā (~ kindõ) īrgandõks
Laulu algus ei ole õige. Loul īrgandõks ä’b ūo õigi.
Algus on iga kord raske. Īrgandõks jegā kõrd u’m lǟlam.
alla anda alā andõ
alla heita alā eitõ
alla jääda alā īedõ
alla kirjutada alā kēratõ
alla panna alā pānda
Mine alla! Li alā!
Ma jään talle alla. Ma īeb alā tä’mmõn.
Ta libiseb luitest alla. Ta lõuglõb kȭnkast alāzpē’ḑõn.
Raamat kukkus laua alla. Rǭntõz sadīz lōdan alā.
maha rõhuda, suruda mǭ’zõ pīkstõ
alla neelata mǭ’zõ nīelõ
maha võtta mǭ’zõ võttõ
maha ajada mǭ’zõ vie’ddõ
maha visata mǭ’zõ viskõ
maha tõmmata mǭ’zõ tõmbõ
maha tappa mǭ’zõ tappõ
maha sadada, kukkuda mǭ’zõ sa’ddõ
maha raputada mǭ’zõ repțõ
maha raiuda mǭ’zõ ra’dļõ
maha arvata, lahutada mǭ’zõ arrõ
maha lüüa mǭ’zõ ra’bbõ
maha matta mǭ’zõ mattõ
laualt maha ajada lǭda pǟld mǭ’zõ likkõ
maha minna; loojuda mǭ’zõ lǟ’dõ
maha lasta mǭ’zõ laskõ
maha langeda mǭ’zõ langõ
maha jätta mǭ’zõ jettõ
maha istuda mǭ’zõ istõ
maha astuda mǭ’zõ astõ
Päev (~ kuu) läheb looja. Pǟva (~ kū) lǟ’b mǭ’zõ.
See tüdruk on alla viieteist aasta vana. Se skuțk u’m a’lmõl vīžtuoistõn āigastõ va’nnit.
Ta alles tuli. Ta niset tu’ļ.
See oli nüüdsama. Se niset vȯ’ļ.
Ta just praegu käis siin. Ta niset paldīņ ke’i sī’ḑš.
alles jääda ~ üle jääda pǟlõ īedõ
Üks tööpäev vaid jäi alles. Ikš tīepǟva set pǟlõ ei.
Leiti palju neid, mis olid toidust üle jäänud. Līediz pǟgiņ nēḑi, mis vȯ’ļt pǟlõ īend tūoitõgõst.
rahaallikas rǭ’ ovāt
Būdnika mäe ääres on allikas. Būdnikā mäg kaņtš u’m ovāt.
Ma andsin oma allkirja. Ma āndiz eņtš alīzkēra.
Ma sain selle raamatu allkirja vastu. Ma sai sīe rǭntõ alīzkēra vastõ.
Ma ei pääse tee alt läbi. Ma ä’b pä’z riek aldõst le’bbõ.
Nagu maa alt välja veetud. Ne’iku mǭ aldõst ulzõ vie’ddõd.
