Keegi koputab. Ätsmingi klopūb.
Seal keegi on. Sǟ’l mingi u’m.
hambaid kiristada ambidi kīerõ
vett välja väänata kīerõ vie’dst ulzõ
riietest väänas vett välja ǭ’rõnd kīeriz vie’dstõ ulzõ
Ta keeras oma silmad ära. Ta kīeriz eņtš sīlmad jarā
juurde mähkida jū’rõ vändõ
sisse mähkida si’zzõl vändõ
lahti mähkida vāldiņ vändõ
Ta keerab mind ümber oma sõrmede. Ta vǟndab immõr eņtš sūormõd mīnda.
Kell käib ette. Kīela u’m je’dsõ.
Kell jääb taha. Kīela īeb tagān.
Mis kell on? Mits u’m kīela?
Kell seisab. Kīela pī’lõb.
lõngakera lānga kierā
kerasse kerida kie’rrõ vi’jjõ ~ kie’rrõ vändõ
kerra tõmbuda kie’rrõ tõmbõ ~ kie’rrõ vie’ddõ
kerge käsi – selline, mis teist ei löö kievām ke’ž – seļļi, kis tuoizõn ä’b ra’b
kerge meel – mis ei ole õieti tark, jutt ei lähe korralikult kievām mēļ – kis ä’b ūo riktig kovāl, rõk lǟ’b ä’briktig
kerge pea – kellel ruttu jääb pähe kievām, sieldõ pǟ – kīen aššõ īeb pǟ’zõ
kerge, lihtne töö kievām, ī’dkõrdi tīe
nii kerge nagu tühi viljapea ne’i kievām ne’i ku tijā pǟki
kergemini jo kievāmstiz
Tal läheb iga töö kergesti. Tä’mmõn lǟ’b jegā tīe kievāmstiz.
