Kas sa võtad mind mu ilusate silmade pärast? Agā sa võtād mīnda mi’n knaššõd sīlmad pierāst?
Kas te teate? Või tēg tīedat?
Ma ei tea, kas ta tuleb. Ma ä’b tīeda, või ta tulāb.
parem käsi jõvā ke’ž
vasak käsi kurā ke’ž
õnnelik käsi vȯndzi ke’ž
käeulatuses kä’d tutkāmõs
käed külge panna kädūd jū’rõ pānda
käed kokku või risti panna kädūd ku’bbõ pānda
kätt tõsta kätā nustõ
kindaid kätte panna kīndidi kä’ddõ pānda
käega lüüa kä’dkõks eitõ
käsi külge panna ke’žži jū’rõ pānda
käsi laotada ke’žži la’gtõ
käsi puhtaks pesta ke’žži pū’dõks pie’zzõ
käsi rüpes hoida ke’žži pi’ddõ ripsõ
enese käes pidada ~ enese valduses pidada eņtš kä’ds pi’ddõ
tagantkätt i’ļ kä’d
Teine on tema käe all, ta võttis oma käe alla. Tuoi u’m tä’m kä’d allõ, ta võtīz eņtš kä’d alā.
Ta on käte-jalgadega selle vastu. Ta u’m kädūd-jālgadõks sīen vastõ.
Ta hoiab seda enese käes oma viimase otsani. Ta pidāb sīe eņtš kä’dsõ eņtš perīz tutkām sǭņõ.
Ma sain selle neiu enese kätte. Ma sai sīe neitst eņtš kä’ddõ.
Ma sain raamatu kätte. Ma sai rǭntõ kä’ddõ.
Ta murrab oma käsi, ta on vihane. Ta mūrdab eņtš ke’žži, ta u’m kõ’zzi.
See on tema kätetöö. Se u’m tä’m kä’d tīe.
Ma palun ta kätt – kui ma tahan teda naiseks. Ma pǭlab tä’m kätā – ku ma tǭ’b tǟnda nāizõks.
Ära tõsta oma kätt tema vastu, siis ei lähe hästi! Alā nustā eņtš kätā tä’m vastõ, si’z ä’b lī jõvīst!
Ära tõsta tema pärast kätt! Alā nustā eņtš kätā tä’m pierāst!
Ta kannab mind kätel heast meelest. Ta kāndab mīnda kädūd pǟl jõvāst mīelstõ.
Ta elab oma käe peal, enese jaoks. Ta jelāb eņtš kä’d pǟl, eņtš pierāstõ.
See on mulle käe järgi, selline töö, mis edeneb. Se u’m mi’n kä’d pie’rrõ, seļļi tīe, mis lǟ’b.
Kõikidele ei olnud hobune käepärast. Amādõn i’z ūo i’bbi kä’d pierāst.
Käsi on tal küll kõva – kui paneb, siis on silmad väljas. Ke’ž tä’mmõn u’m kil vizā – ku panāb, si’z attõ sīlmad ullõ.
Ta on mu käe all siis, kui mina olen see teadja – kuidas ma käsin, nii ta teeb. Ta u’m mi’n kä’d allõ si’z, ku minā u’m se tīedaji – kui ma panāb, ne’i ta tī’eb.
Ära pane oma kätt teise tasku! – kui tahad salaja võtta. Alā pa’n eņtš kä’d tuoiz kabātõ! – ku tǭ’d sa’lliz võttõ.
Pane käed kokku, peab jumalat paluma! Pa’n kädūd ku’bbõ, u’m jumālt pǭlamõst!
Ta pani käed tema külge – siis ta peab teda heaks. Ta pa’ņ kädūd tä’m kilgõ – si’z ta jõvāks tǟnda pidāb.
Pane käed kõrvale! Pa’n kädūd kilgõ!
Käed sügelevad – siis tahan teisele lüüa. Kädūd sõ’vlõbõd – si’z ma tǭ’b tuoizõn ra’bbõ.
Mu kaed on nagu kinni seotud. Mi’n kädūd at ne’i ku vi’zzõ si’dtõd.
Ma hoian sind käest kinni. Ma pidāb sīnda kä’dstõ vizās.
Nad tulid käsikäes. Ne tu’ļtõ, kädūd ī’dsku’bsõ.
Ta on mu parem käsi. Ta u’m mi’n jõvā ke’ž.
Käsi ei kuula sõna. Ke’ž ä’b kūl.
Käsi ei luba töötada. Ke’ž ä’b vēļ je’llõ.
parem pool jõvā pūol
vasem pool kurā pūol
Suits paneb köhima. So’v panāb kie’vtõm.
Ta paneb mind ennast uskuma. Ta panāb mīnda ēņtšta uskõm.
Käskija sundis käsku täita. Käskiji pa’ņ täutõm käskõ.
Ema käskis lapsel koju minna. Jemā pa’ņ lǟ’mõ lapsõn kuodāj.
palju kasse pǟgiņ kašīdi
Kass peab [ennast] jumalaks. Kaš pidāb pa jumālõks.
Kass lakub käppa ja käpaga peseb ennast. Kaš nūolõb käpā ja käpāks ēņtšta piezūb.
Käib nagu kass ümber palava pudru. Kǟ’b nemē kaš immar tuļīz sandrok.
Kass mängib hiirega. Kaš mǟngab īrõks.
Kass peseb silmi, tuleb külalisi, ja kus pool on sabaots, sealtpoolt tulevad. Kaš piezūb siļmi, līb kilāro’vžti, ja kus pūol u’m tabār tutkām, sǟldõ pūoldõ tu’lbõd.
Kes see läheb kassi jaoks kala püüdma. Kis se lǟ’b kaš pierāst ka’llõ ve’jjõm.
Meie vahel on must kass – siis ei ole head meelt teineteisel teineteise vastu. Mä’d va’isõ u’m mustā kaš – si’z ä’b ūo jõvā mēļ ī’dtuoizõn vast ī’dttūoizta.
Mis kassipoeg mängib, see on hiire surm. Mis kašpūoga mǟngab, se u’m īr nǭ’võ.
Ta kastis jalad märjaks. Ta kastīz jālgad kažīzõks.
Ära tee oma riideid märjaks. Alā kast eņtš ǭ’rõnd.
Ma kastan leiva rasva sisse. Ma kastāb lēba razā si’zzõl.
Ta kastab lilli. Ta kastāb puțkidi.
Ma kastan lilli veega. Ma kastāb puțkidi vie’dkõks.
Leiba peab kastma, kui pannakse pätse ahju: siis naisterahvas teeb käed märjaks ja teeb tasaseks selle pätsi. Leibõ u’m kastāmõst, ku panāb kukkiļi ǭ’jõ: si’z naizpūoļi tī’eb kädūd kažīzõks un tī’eb tazīzõks se kukīļ.
Aga leiba kastetakse siis jälle käega, kui välja võetakse: pannakse pingile, siis kastetakse ja laotatakse riie peale, siis kooruke on pehme. Agā leibõ kastāb si’z tegīž kä’dkõks, ku ulzõ võtāb: panāb benk pǟlõ, si’z kastāb ja ǭ’rõn la’gtõb pǟlõ, si’z kūor u’m pī’emdi.
Hommikul on kastet. Ūoņdžõl līb kastūgt.
Jalad said kastest märjaks. Jālgad sait kastūgõks kažīzõks.
Ema teeb kastet. Jemā tī’eb kaštīmt.
Ta sööb kartuleid kastmega. Ta sīeb na’ggiri kaštīmõks.
kasuks tulla ka’zzõks tūlda
Sellest pole mingit kasu. Sīest ä’b ūo mingizt ka’zzõ.
Kaht head ometi ei või tahta. Kakš jõvāmtõ umīțigid ä’b või tǭ’dõ.
Kõike head ei saa tahta. A’mmõ jõvāmt ä’b või tǭ’dõ.
Mis kasu on õppimisest. Mingi jõvām u’m oppimizõn.
Rumal on see, kes hoolitseb vaid, et saaks lühiajalist kasu. Jämp u’m se, kis mu’rtõb set, la’z sǭgõ lītizāigalizt jõvāmt.
See ei anna kasu. Se ä’b ānda jõvāmtõ.
