Piikvall tõstis kahvlipurje otsa juurest, seisis pardas tulli ümber. Pīkfal nustīz gaffõl tutkām jūst, pī’liz pardõs toļ immõr
käia vaikselt [~ kui sukis] kǟ’dõ kui sukādõks
käima panna kǟ’mõ pānda
külas käia kilās kǟ’dõ
mööda köit käia pi’ds kīeta kǟ’dõ
koolis käia skūolsõ kǟ’dõ
järgneda, järel käia tagān kǟ’dõ
Laps hakkab käima Läpš īrgõb kǟ’dõ
Ta käis meil. Ta ke’i mä’d jūs.
Ta käib käest kätte: üks sind hellitab, teine hellitab. Ta kǟ’b kä’dstõ kä’ddõ: ikš sīnda mīļiņțõb, tuoi mīļiņțõb.
Ta käib nagu kell, kunagi ei jää paigale. Ta kǟ’b ne’i ku kīela, ä’b kunāgõst īe paikõl.
eemale minna aigāmǭlõ lǟ’dõ
liiale minna i’ļa’rrõ lǟ’dõ
üle minna; siirduda i’ļļõ lǟ’dõ
minema hakata irgõ lǟ’dõ
ära minna jarā lǟ’dõ
jätkuda ~ edasi minna je’ddõpē’ḑõn lǟ’dõ
minema minna jedspē’ņ lǟ’dõ
korda minna kõrdõl lǟ’dõ
läbi minna le’bbõ lǟ’dõ
mehele minna mī’elõ lǟ’dõ
puhkusele minna no’vvõmizõl lǟ’dõ
mööda minna pi’ddõz lǟ’dõ
teele minna riek pǟl lǟ’dõ
hukka minna ukkõ lǟ’dõ
lahkuda, väljuda ulzõ lǟ’dõ
vastu minna vastõ lǟ’dõ
Läki! Lǟ’m!
Käi minema! Li je’dspē’ḑõn!
Mingu, kus kurat teda kisub! La’z ta läkkõ, kus kuŗē tǟnda tȭmbõg.
Lähen, kuhu tuul viib. Lǟ’b, kus tūļ vīb.
Ma ei läinud ei sinna, ei tänna. Ma i’z lǟ’ i’z sīņõ, i’z tǟnõ.
Ma lähen jala (~ omil jalul). Ma lǟ’b jālgiņ (~ eņtš jālgadõks).
Sa lähed nii nagu mööda vett. Sa ne’i lǟ’d ne’iku pi’ds vietā.
Ta läks nii, nagu tuli teda põletaks. Ta ne’i lekš, ku tu’ļ tǟnda kitāks.
Lähevad nagu kured üksteise taga. Lä’bõd ne’iku kūrgõd ī’d tuoizõn tagānõ.
Ta on oma aja ära elanud, öeldakse, et läks ära. Ta u’m eņtš āiga jarā je’llõn, kītiztõ, ku lekš je’dspē’ḑõn.
Ta läheb ühtelugu vana teed. Ta lǟ’b va’nnõ riekkõ ī’dstī’d.
Tal läks ühtlugu see õlg välja ja siis ta pani liigeseõõnde jälle. Tä’mmõn ī’dtõkabāl lekš se a’b ullõ ja si’z ta pa’ņ lē’tšõd si’zzõl tegīž.
See läheb nagu hundi kurku. Se lǟ’b ne’iku su’d kurkõ.
Ta on surnud [~ läinud üle käe]. Ta u’m lǟ’nd i’ļ kä’d.
Pane midagi pähe kaitseks päikse eest. Pa’n midāgõd pǟ’zõ kaitsõks pǟva je’dst.
ennast kaitsta ēņtšta kaitsõ
Koer kaitseb lambaid hundi eest. Pi’ņ kāitsõb lambidi su’dstõ.
Seda mul on vaja mu halupaadi kajuti teki jaoks. Siedā mi’nnõn u’m vajāg mi’n sūrlǭja deņā kǭnd pierāst.
kaks kätt, paati kakš kätā, laijõ
kahe käega, paadiga kǭ’d kä’dkõks, lǭjaks
kahe peremehe sulane kǭ’d perīmī’e pālkali
kahed käärid kǭ’d škērõd
Kaht paati ma ei näinud. Kǭ’dtõ laijõ ma i’z nǟ.
Las see jääda meie kahe vahele. La’z se īegõ mä’d kǭ’d va’izõ.
Ma lõin kaks kärbest ühe hoobiga. Ma rabīz kakš kärmizt ī’d napsāks.
kakssada aastat kakšsadā āigastõ
kahesaja aasta vanune kǭ’dsadā āigast va’nnit
pärast kahtsada aastat pie’rrõ kǭdtõsa’ddõ āigastõ
kahesaja esimene kǭ’dsadā e’žmi
kala püüda ka’ļḑi ve’jjõ
Ta elab nagu kala vees. Ta jelāb nemē kalā vie’d sizāl.
Kala enam ei ole. Ka’llõ jemīņ ä’b ūo.
Soolast kala saab ainult talvel. Sūolizt ka’llõ sǭb set tallõ.
Täna on vähe kalu. Tämpõ u’m veitõ ka’ļḑi.
