Ära aja vana kaevu kinni kuni uus veel ei ole valmis. Alā a’jjõ vanā kouv vi’zzõ, koņtš ūž ve’l ä’b ūo vaļmõz.
kohtusse kaevata kū’oḑõ kaibõ
Ma tean, kes minu peale kaebas. Ma tīedab, kis mīnda kāibiz.
Laps läheb emale teise peale kaebama. Läpš lǟ’b jemān kaibõm tuoiz pǟlõ.
Härg kaevas ta surnuks. Ǟrga kōviz tä’m jarā.
üles kaevata i’lzõ kouvõ
lahti kaevata vāldiņ kouvõ
Kes teisele auku kaevab, see ise sinna sisse langeb. Kis tuoizõn oukõ kōvab, se ī’ž sīņõ si’zzõl sadāb.
Mehed läksid teed lahti kaevama. Mī’ed lekštõ kōvam riek vāldiņ.
Ole vagusi, ära süüdista teist inimest! Pī’l vā’giž, alā sūdž tūoizta rištīngtõ!
Ta läheb teist inimest süüdistama. Ta lǟ’b sūdžõm tūoizta rištīngtõ.
ära kägistatud jarā zno’udždõd
Sa kätega kägistad teist. Sa kädūdõks tūoizta zno’udžõd.
Kägistab teist inimest kätega (~ köiega). Zūmõb, zno’udžõb tūoizta rištīngtõ kädūdõks (~ kieudkõks).
kaheksasaja aasta vanune kǭdõkssadā āigast va’nnit
pärast kaheksatsada aastat pie’rrõ kǭdõkstsa’ddõ āigastõ
kaheksasaja esimene kǭ’dõkssadā e’žmi
kaheksasada aastat kǭ’dõkssa’ddõ āigastõ
Seda tulevat inimestel kahetseda. Siedā ro’vztõn līji ka’idlõmõst.
Sa kahetsed, et sa ei ole õigesti teinud. Sa zǟlõd, ku sa äd ūo riktig tī’end.
kahju tunda, kahetseda ka’jjõ tundõ
Kahju kaotatud tööajast. Ka’j i’ļ kǭ’tõt tīe āiga.
on kahju u’m alāz
hale vaadata alāz nǟ’dõ
Mul on kahju Mi’nnõn u’m ka’j.
Kui kahju! Kui ka’j!
Sul on kahju. Si’n u’m zǟl.
