Sõnād

ā ä ǟ č ē ģ ī ķ ļ ņ ō ȯ ȱ ǭ õ ȭ ö ŗ š ț ū ž ü

Redzami 901 - 924 no 4465 šķirkļiem

kaasas kanda
  īņõs kandõ v com
(kaasas kanda)
						
kaaslane
  bīedõrz s
(kaaslane, seltsiline)
						
kaassõna
  adpozītsij s
(kaassõna, adpositsioon)
						
kaastunne
  īņõz|tundimi s
(kaastunne)
						
käbe
  käbrāz adj
(käbe, kärmas)
						
kabinet
  kabīnet s
(kabinet)

arsti kabinet   aŗšt kabīnet

direktori kabinet   direktor kabīnet

ministrite kabinet   ministõrd kabīnet

Ministrite kabinet on Läti riigi valitsus ehk riigi kõrgeim täitevvõim.   Ministõrd kabīnet u’m Lețmǭ vald vǭļikš agā vald kuordimi vāldatǟtaji.

						
kade
  ka’d, ka’dli adj
(kade)

kade meel   ka’d mēļ

Mul on kade meel.   Mi’nnõn u’m ka’d mēļ.

						
kaduda
  ka’ddõ vi
(kaduda)

silmist kaduda ~ silmade eest kaduda   ka’ddõ siļmšti ~ ka’ddõ sīlmad je’dstõ

kadunud inimene   ka’ddõn rištīng

kaduma minna   ka’ddõm lǟ’dõ

Kuhu ta kadus?   Kus ta kadīz?

Tammed on meie metsast ära [~välja] kadunud.   Tǭmõd mä’d mõtsāst at ulzõ ka’ddõnd.

Kadus nagu maa alla.   Kadīz ne’i ku mǭn alā.

Kadus nagu vette kukkunu.   Kadīz ne’i ku vie’d si’l sa’ddõn.

Ta kaob ära nii, et märg koht jääb ainult järele.   Ta kadūb jarā ne’i, ku ka’žži kūož īeb set tagān.

See asi on nii ära kadunud nagu seatina tuha (~liiva) sisse   Se ažā u’m ne’i jarā ka’ddõn ne’i ku svinā tū’gõd (~ jõugõ) si’zzõl.

						
kadumine
  ka’ddimi s
(kadumine, häving)

kadumisele määrata   ka’ddimiz alā andõ

						
kadunu
  ka’ddõn s
(kadunu)
						
kaebus
  kāiba, kaibimi s
(kaebus)

kaebust esitada   kaibõ nustõ

Kaebused on õiged.   Kaibimizt āt õigizt.

						
käekell
  kä’d|kīela s
(käekell)
						
käekiri
  kä’d|kēra s
(käekiri)
						
käekott
kael
  ka’ggõl s
(kael)

kaela murda   ka’ggõlt murdõ

kaela õieli ajada   ka’ggõlt vie’ntõ

enesele kaela võtta   eņtšõn ka’ggõl pǟlõ võttõ

kellelegi kaela langeda   mingizõn ka’ggõlõ langõ

kaelast ära   ka’ggõlst jarā

Ta kael kannatab.   Tä’m ka’ggõl kāndatõb.

Ta keerab su kaela kahekorra.   Ta kīerõb si’n ka’ggõl kǭ’dkȭrdiņ.

Ta murdis oma kaela – jäi haigeks.   Ta mūrdiz eņtš ka’ggõltõ – ei rujāks.

Ta jättis selle töö minu kaela.   Ta jetīz sīe tīe mi’n ka’ggõlõ.

Nad sajavad mulle kaela (~kaela peale).   Ne sadābõd mi’n ka’ggõlõ (~ ka’ggõl pǟlõ).

Ta istub mu kaela peal, mis ma võin teha.   Ta istāb mi’n ka’ggõl pǟlõ, mis ma võib tī’edõ.

						
käelaba
  kä’d|labā s
(käelaba, labakäsi)
						
kaelakee
  ka’ggõl|õldzõm s
(kaelakee)
						
käeluu
  kä’d|lū s
(käeluu)
						
käepide
  kä’d|akātõb s
(käepide, käsipuu (adral))
						
käepide
kaer
  ka’ggõrz s
(kaer)

kaera külvata   ka’ggõrzt killõ

kaeru sööta   ka’ggiri sīetõ

kaertega sööta   ka’ggõrdõks sīetõ

						
käes
  jūsõ adv
(juures, käes)

juures olla   jūsõ vȱlda

Nüüd on lõunaaeg varsti käes olnud.   Ni u’m vȯnd lȭinagstāiga pigā jūsõ.

Õhtu tuleb kätte.   Līb ȭ’dõg jūsõ.

						
käes
  kä’ds, kä’dsõ adv
(käes)

Külviaeg on käes.   Kīlaāiga u’m kä’dsõ.

						
käes
  kä’ds, kä’dsõ pop
(käes)

päikese käes istuda   pǟva kä’ds istõ

Sinu raamat on minu käes.   Si’n rǭntõz u’m mi’n kä’ds.

						
käest
  kä’dst, kä’dstõ pop
(käest)

käest kätte   kädst kä’ddõ

ühest käest teise   ī’dst kä’dst tuoizõ

käest ära minna   kä’dst jarā lǟ’dõ

Kelle käest sa said selle raamatu?   Kīen kä’dst sa said sīe rǭntõ?

Lesti noodaga püüdma olevat liivlased õppinud saarlaste käest.   Lešti ve’jjõm vadāks līvlizt vȯ’ļļid oppõnd sǭrlizt kä’dst.

						

Redzami 901 - 924 no 4465 šķirkļiem