paigalpüsimatu inimene a’iliji rištīng
inimest oodata rištīngt vȯ’dlõ
inimesega rääkida rištīngõks rõkāndõ
kaks inimest kakš rištīngt
inimesed tulevad ro’vzt tu’lbõd
Kui sa selline paigalpüsimatu inimene oled, siis küsitakse sinult, mitu tuult sul jalge all on. Ku sa seļļi a’iliji rištīng ūod, kis pāikal ä’b pī’l, si’z si’nnõn kizūb, mits tūldõ si’nnõn at jālgad allõ.
See on selline inimene, kes läheb ja töötab nagu masin. Se u’m seļļi rištīng, kis lǟ’b ja jelāb ne’iku mašīn.
See inimene on nagu kala vees. Se rištīng u’m ne’iku kalā vie’d sizāl.
Ei ole inimese verd sees – kes on nõrk inimene. Ä’b ūo rištīng vīerda sizāl – kis u’m švakkõ rištīng.
Sel inimesel ei ole pead, kes sellist tööd tegi, mida pole vaja. Sīe rištīngõn ä’b ūo pǟdõ, kis seļļizt tīedõ te’i, mis ä’b ūo vajāg.
Sel inimesel on kana pea. Sīe rištīngõn u’m kana pǟ.
[laps on] isasse izā pie’rrõ
Ma nägin oma isa unes. Ma neiz eņtš i’zzõ u’nsõ.
Me isaga käisime merel. Mēg izāks ke’imõ mie’rsõ.
Me mälestame oma isasid. Mēg mǟ’dlõm eņtš i’žḑi.
Ta läheb oma isa teed. Ta lǟ’b eņtš izā riekkõ.
omal käel eņtš kä’d pǟl
enese tahtmise järgi eņtš tǭ’miz pie’rrõ
süüd omaks võtta sī eņtš pǟl võttõ
mina omalt poolt minā eņtš pūold
oma teed minna eņtš riekkõ lǟ’dõ
Ma teen ise enesele maja. Ma tī’eb ī’ž eņtšõn tu’bbõ.
Ta peseb ennast. Ta piezūb ēņtšta.
Ma teen oma maja valmis. Ma tī’eb eņtš tubā vaļmõks.
suured autod mitmele isikule [~ enamatele isikutele] sūrd outōmašīnd jemīņ pärsōnõdõn
istmega vanker ištīmõks rattõd
Võta enesele istekoht! Võtā eņtšõn ištīm!
Ta andis mulle istet. Ta āndiz mi’nnõn ištīmt.
Toolil on iste, neli jalga ja selja taga seljatugi. Ra’jjõn u’m ištīm, nēļa jalgõ ja sǟlga tagān knõ’bbiļ.