hilineda rongi peale obāztõ raņgõ
Ära hiline külviga [~ ära hilist külva]! Alā obāzt kīla!
vend Theodoric tsistertslaste ordust, pärast Eestimaa piiskop ve’ļ Theodoric tsistertslizt ordenst, pierāst Ēstimǭ bīskop
riiklik hind vǭļikš īnda
ei mingi hinna eest ä’b mingiz īnda je’dst
iga hinna eest jegā īnda je’dst
hinda tõsta indõ nustõ
Kalurid müüsid lestad madala hinna eest. Kalāmī’ed mīžtõ liestād piškīz (~ madāliz) īnda je’dst.
Kalade hind löödi madalaks. Kalād īnda sai ra’btõd madālizõks.
poolelus inimene pūol jengkõks rištīng
oma hing anda eņtš jeng andõ
oma hing jätta eņtš jeng jettõ
oma hingele võtta eņtš jeng pǟlõ võttõ
hinge heita jengõ jettõ
hinge välja süüa jengõ ulzõ sīedõ
hinge välja võtta jengõ ulzõ võttõ
Hing on sees, kui ta on elus. Jeng u’m sizāl ku ta u’m je’lsõ.
Hing läheb välja. Jeng lǟ’b ulzõ.
Vara, see võeti, hing vaid jäeti. Vīļa, sīe võtīzt, jeng set jetīzt.
Ta andis oma hinge selle tööga. Ta eņtš jeng āndiz jarā sīe tīekõks.
Ta jättis oma elu sinna. Ta jetīz eņtš jeng sīņõ.
Ära võta sellist pattu oma hinge peale! Alā võttõ seļļizt pattõ eņtš jeng pǟlõ!
Ise oma hinge sa vead ja elus sa oled. Ī’ž eņtš jengõ sa viedād ja je’lsõ sa ūod.
Anna mu hingele rahu, et see hing võiks hingata! Ānda mi’n jengõn armõ, la’z se jeng võigõ jengõ!
Ma lasen su hinge välja. Ma laskūb si’n jeng ulzõ.
elav hing jelābi jeng ~ je’lsõ jeng
Siin pole mitte ühtki [elavat] hinge. Täs ä’b ūo mitī’dtõ jengõ.
sisse hingata jengõ vie’ddõ
hinge tagasi tõmmata jengõ võttõ
Hing jääb kinni. Jeng īeb vi’zzõ.
Tuleb pidada hinge kinni. U’m pidāmõst jeng vizās.
Ta köhib oma hinge välja. Ta kie’vtõb eņtš jeng ulzõ.
Ei saa hinge tagasi. Ä’b sǭ jengõ tagān.
Hingas sügavalt sisse, nii oli kärbes kurgus. Jengõ viedīz, ne’i vȯ’ļ kärmi kurks.
Viimne hingetõmme läks nii pikalt. Pe’rri jeng lekš ne’i pa pitkāld.
sügavalt hingata tõvāld jengõ
Hingamata ei saa elada. Jengõmõt ä’b või je’llõ.
väärtust leida, väärtust määrata jarā īndatõ
See asi on väga kalliks hinnatud. Se ažā u’m vä’ggi tõurõks īndatõd.
Nad hindavad kaupa Ne īndatõbõd kōpõ.
hirm hakata irm eitõ
hirmus elada irmsõ je’llõ
hirmust kangeks jääda irmstõ kangtõks īedõ
Mul on hirm tema pärast. Mi’nnõn u’m irm tä’mstõ.
Mul on hirm, kui vaid see laps ei lähe hukka. Mi’nnõn u’m irm, ku set se läpš ä’b lǟ’ ukkõ.
Hirm tuleb peale. Irm tulāb pǟlõ.
Tal hakanud hirm. Tä’mmõn eitõn irm.
Niipalju on hirm, et juuksed on püsti. Ne’i je’n u’m irm, ku ibūkst attõ pistõ.
Ta tekitas minus [~ andis mulle] hirmu. Ta āndiz mi’nnõn irmõ.
Ta on alatasa hirmu täis. Ta u’m a’mši irmõ täuž.
Püksid on hirmu tõttu [~ hirmust] täis. Bikšõd at irmstõ tǟdõd.
Hirmust võib hüpata nahast välja, ning külmast. Irmstõ võib īekõ nǭ’gõst ulzõ, un kīlmast.
hobust ette rakendada ibīzt je’ddõ pānda
hobust kammitsasse panna ibīzt uppõl pānda
Hobune lööb tagant üles. I’bbi pȯtkāstõb.
Hobune on kammitsas. I’bbi u’m upāl.
Ta paneb hobuse vankri ette. Ta panāb ibīz rattõd je’ddõ.
hoiatada, ärgu mingu kuo’ndõ, algõ läkkõ
Ma hoiatasin teda, et ärgu ta nii rääkigu. Ma brīḑiz tǟnda, algõ ta ne’i rõkāndõg.
ennast kaitsta ēņtšta kaitsõ
Koer kaitseb lambaid hundi eest. Pi’ņ kāitsõb lambidi su’dstõ.
lehma pidada nī’emõ pi’ddõ
ülal pidada i’llõ pi’ddõ
Me pidasime mingit nelja siga. Mēg pidīzmõ mingiz nēļa si’ggõ.
Ma hoian sind nagu last. Ma sīnda pidāb ne’iku lapstā.
Ta hoiab oma nahka. Ta sǭ’rgõb eņtš nǭ’gõ.
Ta hoiab sind minu eest. Ta sǭ’rgõb sīnda mi’n je’dstõ.
Ta valvab vintpüssiga, kui vaid ei lase. Ta sǭ’rgõb flintõks, kui ä’b lask set.
last hoida lapstā vȯidõ
Hoia oma silmi! Vȱida eņtš siļmi!
kinni hoida vizās vȯidõ
Sa hoia ennast mu teelt eemale. Sa vȱida ēņtšta mi’n riekstõ.
Ma hoidsin ühtviisi kõiki: küll talli, küll koera. Ma vȱidiz ī’dta’mḑi: kil ūonpȯigi, kil pi’ņņõ.
Ta hoiab ennast nagu hammastega kinni. Ta vȱidab ēņtšta ne’iku ambõdõks vizās.
kellegi poole hoida ä’dsmingiz pūolõ pi’ddõ
kokku hoida ku’bsõ pi’ddõ
Ma hoian sinust kinni. Ma pidāb si’n jūs vizās.
Ma sain seinale toetuda. Ma sai sāina jūsõ pi’ddõ.
Seal inimene hoiab kinni, toetub. Sǟ’l rištīng pidāb, tigūb.
Meie lastel tuleb võtta nad vanast peast ka oma hooldada. Mä’d lapstõn u’m võtāmõst nänt va’nstpē’ḑõn ka eņtš vȱidamiz alā.
Ta on püüdnud hoiduda tavalisest keelest. Ta u’m kǭļõn vȱidatõ irdist kīelstõ.
