jäme hääl ja’mdi ēļ
hele hääl sieldõ ēļ
kuuleb häält kūlõb īeldõ
Hääl kõlab. Ēļ kilūb.
Hääl on ära. Ēļ u’m vizās.
Ta tõstab oma häält, kui on vihane. Ta nustāb eņtš ēļ i’lzõ, ku u’m kõ’zzi.
Häält ei ole, sa oled külmetanud. Īeldõ ä’b ūo, sa ūod kīlmatõn.
Nad laulsid mitmel häälel. Ne lōlizt pǟgiņ īeldkõks.
Haamri alla minna vazār alā lǟ’dõ
haamriga lüüa vazārõks rabbõ
Ta võtab haamrit. Ta võtāb vazārt.
kinni haarata vi’zzõ akkõ
Ma haaran puust kinni, et ma ei kukuks. Ma akūb pū’zõ vi’zzõ, ku ma ä’b sadā.
Sa haarad sellest särgist kinni. Sa akūd sīe a’mmõn vi’zzõ.
sügav haav tõvā ǭ’v
raiuda haava ra’dļõ ǭ’võ
Haav valutab. Kațki valūb.
Haav ei parane. Kațki ä’b kuost.
Haava peale peab panema rohtu, et saaks terveks. Kațkīz pǟl u’m pa’nmõst ainõ, la’z kuostāg tierrõks.
Tema ihu oli haavadega kaetud. Tä’m leja vȯ’ļ ǭ’võdõks kattõd.
Ta haavas ennast (~ endale) jalga. Ta ǭ’viz eņtšõn jālga.
Ta haavas oma jalga. Ta ǭ’viz eņtš jālga.
Ta häbeneb, kui häbi on. Ta ūigõb, ku uid um.
Laps häbeneb mind. Läpš ūigõb mi’nstõ.
Ära häbene! Alā uigõ!
häbi teha äbīzt tī’edõ
Tal on häbi. Tä’mmõn u’m äbī.
See on häbiasi. Se u’m äbī ažā.
häbi teha uidõ tī’edõ
häbi tunda uidõ mȯistõ
suu ja silmad häbi täis sū un sīlmad uidõ tǟdõd
Kuhu seda häbi võib panna? Kus siedā uidõ võib pānda?
Ta ei tea midagi häbist. Ta ä’b tīeda midāgõst uidstõ.
On selliseid, kel on häbi teisele silma [~ teise peale] vaadata. u’m seļļiži, kīen u’m uid tuoiz pǟlõ vaņțlõ.
Mul on häbitunne otsa saanud [~ läbi sadanud]. Mi’n uid u’m le’bbõ sa’ddõn.
Inimene on hädas, kui on hirm. Rištīng u’m ädās, ku u’m irm.
Nüüd alles on häda. Ni set u’m ädā.
Ma nüüd olen hädas. Ma ni u’m ädās.
Ta pääses suurest hädast. Ta päzīz sūrstõ ädāst.
Õnnetus ei hüüa tulles. Ädā ä’b tu’l ouŗõs.
Merel juhtus õnnetus. Mie’r pǟl sugīz ädā.
suur häda sūŗ ka’j
kahju kannatada ka’jjõ kāndatõ
kahju teha ka’jjõ tī’edõ
tulemärk, hemangioom pu’nni vigā
süüks anda vigā andõ
pahaks panna vigāks pānda
vigu otsida vi’gḑi vȯtšõ
Ei ole viga. Ä’b ūo vi’ggõ.
Töös on vigu. Tīesõ u’m vi’gḑi.
Ära pane pahaks [~ võta veaks], et ma nii mühaklik olen. Alā võttõ vigāks, ku ma ne’i lemp u’m.
haigeks jääda rujāks īedõ
Haiglas on palju haigeid. Rujādkuodās u’m pǟgiņ ru’jḑi.
Haige inimene läheb hea poole, paraneb. Rujā rištīng lǟ’b jõvā pūolõ, kuojābõb.
nakkushaigus akkiji rujā
haigust saada ru’jjõ sǭdõ
Haigus murdis [~ rõhus] mu maha. Rujā pīkstiz mi’n mǭ’zõ.
Kes [~ haigus] teab, mis ta ütles! Rujā tīedab, mis ta kītiz!
Kes teab! Vȯtš rujā!
