Roomatakse käte abil mööda maad või [ronitakse] üles puusse. Ropūb kädūdõks pi’ds mǭdõ või i’lzõ pū’zõ.
Ta ronib puu otsa. Ta ropūb pū’zõ.
Laps roomab, kui ta ei käi. Läpš ropūb, ku ta ä’b kǟ’.
Ta käperdab mu ees, mu seeliku alla, käperdab nelja käpa peal. Ta ropūb mi’n je’dsõ, mi’n gūngaserk alā, ropūb nēļa käpā pǟl.
Uss, putukas ronib. Bo’ŗ, kukki ropūb.
rõõmsaks saada luštīgõlõks īedõ (~ sǭdõ)
Nii rõõmus meel on teda näha. Ne’i je’n luštīgõl mēļ u’m tǟnda nǟ’dõ.
Piiskop oli väga rõõmus. Bīskop vȯ’ļ vä’ggi rȭmli.
rõõmus olla luštīgõl vȱlda
Ta on nii rõõmus, et hüppab lakke. Ta u’m ne’i luštīgõl, ku īekõb la’ggõz.
Aga see on, et ma teiega koos saaksin rõõmustatud. Agā se u’m, ku ma tä’dkõks ku’bs sǭks lūotantõd.
Ojad ja kraavid on roostet täis. Ūrgad ja grǭvõd at rǭvõ tǟdõd.
Seda ei riku koi ega rooste. Siedā ä’b rik kuoi, ä’b ka rūost.
Rooste sööb rauda. Rūost sīeb roudõ.
paljaks röövida paļļõks loupõ
Ta röövis minult pettusega raha. Ta loupiz mi’n kä’dstõ pietūksõks rǭ’dõ.
rotimürk svȯ’rkõ āina
rotilõks svȯ’rkõ lamātõks
Oh sa rott! Ok sa svȯ’rkõz!
Rotid söövad ja rikuvad kõik, mis kätte saavad. Svȯ’rkõd sīebõd ja rikkõbõd a’mmõ, mis set sǭbõd kä’ddõ.
